Lähisuhtevägivalla ohvrite lood

Peale seda juhtumit katkestasin suhted oma lähedastega. Mõned kuud hiljem hakkasin lähedastega suhtlema, aga väga vähe. Mulle tundus, et minu abikaasa ja ühe minu lähedase vahel on midagi toimumas, aga ma ei saanud aru, et mis see on. Võiks öelda, et peale seda juhtumit oli meil „üsna“ rahulik. Käisime lastega Eestis puhkamas. Ühel reisil oli […]

Järgmine eredam mälestus on see, kui olin „meie kodus“ kodukontoris ja pidime minema lõunast poodi. Tal oli oma lastega ka kokkulepe, et võtame nad poe juurest peale. Hakkasime lõuna paiku sõitma ja autos olles hakkas mul halb, sest olin unustanud süüa. Ütlesin talle, et teeksime kuskil peatuse ja ma saan midagi kiiresti võtta. Seepeale ta

Lõpuks suutis ta mind siiski veenda suhet jätkama. Tutvustas mind oma vanematele ja lubas koos laste emaga korteri müüki panna. Mingil hetkel tuli teemaks ka tema alkoholi tarbimine, sest minu jaoks oli seda palju ja ma väljendasin end, et mulle ei sobi iga nädalavahetus pealt vaadata tema ja ta sõprade olemist. Ta pisut ärritus, aga

Oma eksabikaasaga tutvudes käis kõik väga kiirelt. Esimesel kohtingul käisime teatris ja seal oli peaesineja rollis tema sõber, kes pidi olema hariduselt psühholoog. Nädal hiljem läksime juba kruiisile, et tähistada tema sünnipäeva. Laevas olles tegi ta kalleid kingitusi ja käisime restoranis söömas. Meiega oli kaasas üks tema sõber ja tema sõbra armuke. See tundus mulle

Eksil on juba teine tibi või naine või kuidas taolisi ninetatakse, peale minust lahkuminekut 2020 juulis. Esimesel lapsi polnud, praegusel on neid lausa 3. Aga üllataval kombel kumbki minu laps praegust seltskonda ei salli. See, et eks ise aru ei saa, et iga uue naisega teeb ta haiget lastele endile, nähes, kuidas isa naistesse suhtub

Augustis nõudis laste isa minult elatist summas 400 eur ehk mõlema lapse kohta 200 eur kuus. Olin sunnitud tõestama 3 korda, miks mina elatist maksta ei saa ega kavatsegi, nt palganumbritega. Samuti tõestasin ülekannete, arvete (poja koolivormid, pikapäevarühm), piltide, kirjavahetuse jne abil, et osalen endiselt oma laste ülalpidamises ja elatisenõue ei ole kuidagi õigustatud, sh:

30.03-31.05.2023 viibis minu poeg turvakodus, sest laste isa avalduse väitel ei kõlba minu kodu lastele elamiseks. Laste isa ja lastekaitse üheskoos alustasid minu suhtes uskumatut võitlust, põhjendades minu kodu nii: liiga palju asju, liiga väike lastetuba, liiga väike laud õppimiseks, vähe ruumi lastetoas, kole põrand (kodus on koer ja tahame ära kolida ega renoveeri korterit);

Kohtumäärusega kevadest 2022 on vanematel ja sugulastel keelatud rääkida teisest vanemast halvasti laste kuuldes, mis ei kehti laste isa pere puhul. Poeg on mulle aja jooksul küllaga rääkinud, kuidas isa on minust halvasti jutu käigus rääkinud ja kuidas ta on kuulnud isa vanematekodus minu kohta sealset vanaema, toonast tibi ja isa minust taga rääkimas. Jõhker,

Laste isa on osav kõiges fookuse minule suunama. Ta üritab mind igati mustata, et keegi minuga enam ei suhtleks. Ta laimas mind juba suhte ajal naabrite ees ja teeb seda osavalt oma uute kaaslastega. Ta on üritanud ka alates 2022. aasta algusest minu uue elukaaslase endise naisega kontakti saada, et valede põhjal mulle lähenemiskeeld kasupoja

Kliinilise psühholoogi sõnul kahjustab laste isa mind eesmärgipäraselt. See mõjub otseselt lastele ja seetõttu ei saa ma oma lapsi enda juurde. Alles nüüd mõistan, et laste isa ei väärtustanud ega austanud tegelikult mind kunagi. Ta naeris mind, minu mõtted, ideed, huvid, plaanid ja soovid välja. Ja nii on see siiani. Enne lõplikku lahkuminekut ostis laste