Hei-hei!
Vaatasin, et seda järjejuttu olen viimati kirjutanud veebruaris. Uuhh, kui palju on vahepeal juhtunud ja uuhh, kui mitmeid kordi olen mõelnud, et tahaks oma emotsioonid kirja panna, aga ei ole olnud selleks mahti ning olen ka mõelnud, et lasen emotsioonidel lahtuda enne kui paugutama hakkan. Ehk et olen sellessuhtes edasi arenenud, et ei pane esimese hooga enam oma kirjutisi üles. Lasen enne asjadel settida. See aasta on muidugi seda settimist kuidagi aga eriti palju olnud.
Veebruari lõpus pärast autoõnnetust jäin läbipõlemisega haiguslehele. Ma olin omadega nii läbi, et esimesed kuud ma vaid magasin ja magasin. Unehäired ja pidev väsimus olid mind juba pikemalt painanud. Lisaks pidevale jõuetuse tundele oli kadunud ka minu elurõõm. Isegi jooksutrennid ei pakkunud mulle enam positiivset laengut. Tegin neid vaid sellepärast, et see oli mu harjumuspärane rutiin ning üritasin end ikka pushida, et liikumine teeb ju olemise paremaks. No ei teinud sellel ajal väga. Ausalt öeldes siis võtsingi ette turgutava Bali reisi. Psühhiaater lausa julgustas, et kui võimalik, vaheta keskkonda. Üle 3 nädala Balil oleks aitas tõepoolest vaimu turgutada.
Kui mul oli maikuuks juba vaikselt parem hakanud, siis tuli uus pauk- koondamine! 11.mai helistas mulle mu juht ning teatas, et 15.mai on mul viimane tööpäev. Ma olin šokis. Mul oli tunne nagu maaslamajat oleks jalaga löödud. Nii kaua kuni olin usin töömesilane, olin kõik hästi, aga kui olin pikali maas, siis saadeti minema. Muidugi öeldi, et see ei olnud seotud mu haiguslehel olemisega, vaid struktuurimuudatustega. Well…
Okei, see selleks. Saingi esimest korda pärast 12.eluaastat suve nautida nii, et terve suvi oli vaba. Nimelt olen 12.eluaastast saadik kõik suved tööl käinud. See oli lausa nii mõnus, et tekkis mõte, et võiks kooli tööle minna. Oma soovidega tuleb olla muidugi ettevaatlik, need kipuvad täide minema. Mul oligi plaanis kuskil sügisest tööle minna, aga ei osanud oodata, et uus töökoht tuleb niivõrd ootamatult ning 31.aug olingi juba täiesti uues rollis. Siiani mulle see roll meeldib, kuigi vahepeal on ikka raske ka. Aga eks iga uus asi vajab sisseelamist.
Augusti alguses algas üks teine uus eluetapp ka. Kui muidu elasime peikaga minu kinnisvara pinnal, siis tema ostis suurema korteri. Mina sain valida piirkonna ja loomulikult tahtsin oma armsasse Stromka kanti jääda. Koos valisime korteri ning see asus minu korterist mugavalt kõrvaltänavas. Septembris oli mul ka järjekordne täismaraton. Uus kodu, uus töö ja pereplaneerimine, mis pidi algama pärast minu maratoni.
4 päeva enne maratoni jäeti mind aga maha ja pm visati välja. Ma olin alles enda korteri üürile andnud ning uue seaduse järgi peab üürnikule teatama 3 kuud ette, kui tuleb korter vabastada. Nii et mul ei olnud võimalik päeva pealt lahkuda. Lisaks uuele tööle oli mul käimas ka 2 erinevat koolitust. Päevad olid üsna intensiivsed, hommikust õhtuni tegevusi täis. Mul ei olnud aega olla ka katki. Mul oli vaja joosta maraton, olla naeratav töö juures, olla õppimisvalmis koolitustel ja samal ajal otsida uut kodu.
Minu jaoks traumeerivamad hetked olid need, kui ma sain teada, et minu selja taga peeti nõu ohvriabi ja politseiga, kuidas mind saab korterist välja tõsta. Kuigi mul ei olnud kordagi mõttes, et ma ei lähe sealt ära. Mul oli lihtsalt aega vaja, et kogu enda just sinna kolitud elu ning kassid kokku pakkida. Asi kulmineerus isegi nõude esitamisega, et kui ma x kuupäeval x kellaajaks välja ei koli, võetakse kasutusele järgmised meetmed (ma ei saanudki teada, mis meetmed need oleksid olnud). Muidugi oli see nõue õigustühine, aga who does that? Paar nädalat tagasi olid kellegi jaoks inimene, kes vandus sulle igavest armastust, planeeris sinuga last ning nüüd oled järsku puuküürnik?!
Tegelikult juhtus veel paljutki ning minu jaoks laastavaim oli see, et ma hakkasin usaldama üht tema pereliiget, kes mulle lõpus korralikult noa selga keeras. Minu kohta on öeldud asju, mis ei kannata kirjamusta ja üleüldse tundub mu jaoks nii off, et üks 35.aastane naisterahvas korraldab enda juures peo oma venna sõpradele, kus õhtu põhireegliks on minu bashimine ning ta elukaaslane kiidab veel takka, et tal minu kohta materjali jagub. Sõbrad, kes varem on mulle öelnud, kui hea meel neil meie üle on, naersid kaasa sellele ettepanekule. Selles osas on mul hea meel, et minu elus ei ole enam selliseid inimesi, kellega meil niivõrd erinevad väärtused on. Mu sõbrannad ja pere on samuti teadlikud, mis on aja jooksul juhtunud, aga kordagi ei ole sellist õelust kellegi poolt olnud.
Ma saan aru, et paljude jaoks tuli meie lahkuminek ootamatult ja et tundusime sotsiaalmeedias nii kena paar. Algus oligi väga ilus (nagu ikka) ja eks see sotsiaalmeedia võibki olla petlik. Ega ma ei hakkagi siin pikalt lahkama, mis kõik lahkuminekuni viis, aga mu eksi üks toxic behavior oli see, et tülide korral ta, kas jättis mu maha/kõndis minema või siis tema pinnal elades viskas välja. Tavaliselt ta veidi aega hiljem küll rahunes, aga see muster kordus ja kordus. Oleks ilmselt nüüdki kordunud, kui ma ise ei oleks nüüd ka endale kindlaks jäänud. Sp tegin ka enda instagrami avaliku postituse lahkumineku kohta, et ma ise enam tagasi ei langeks. See suhe ei olnud minu jaoks enam turvaline ning mu enda rahulolematus oli ka ajas kasvanud.
Muidugi on mul väga kahju ja oli ka palju häid hetki ning ma ei pea teda üldiselt halvaks inimeseks, aga rohkem on mul kahju iseendast. Samas olen uhke, et kõige selle tulemusena ostsin endale Rakveresse 1 toalise korteri, et olla oma perele lähemal ning eksist võimalikult kaugel. Kõrvaltänavas elades on liiga suur tõenäosus kokku joosta ja ma ei tahtnud seda valu endale.
Vot niimoodi mul praegu lähebki, et elan taaskord vallalise elu. Ja kui midagi minu loost õppida, siis seda, et alatii peab tagama enda majandusliku kindluse. Mina suutsin tänu sellele maha jätmise järel endale uue korteri osta juba 3 nädalaga.