Tere ilusat esmaspäeva õhtut! Järjekordne nädalavahetus on selja taga ning mul on miskit jälle kirja panna… Nimelt laupäeval pidid mulle kursakad külla tulema. Laupäeva hommikul hakkas aga terror pihta. Pidu tuleb ära jätta, siis sellega näitan, et hoolin oma hullukesest. Kuidas nii?! Ammu planeeritud, ette teada olnud, millega tema asi on olnud tõestada, et tema […]
Ahoi! Long time no see nagu öeldakse. Viimasest postitusest on 1,5 kuud möödas. Vahepeal sai “lõplikult” lahku mindud. Saatsin selle sama teksti oma hullukesele. Algul oli ta päris kuri. Läks 5 päeva mööda, siis juba ta tagasi oligi. Eks ma ise muidugi lasin ka, kurb oli olla ja igatsus peal. Miks aga asi jälle läbi
Vahepeal läksime millegi pärast uuesti jälle lahku, ma isegi ei mäleta enam, mis see viimane põhjus oli. Läks uuesti 2 päeva mööda ja voilaa, koos me jälle olimegi. Nüüd siis nö sõpradena, kõik oli uuesti ilus ning tore, kuniks ta ei uskunud, et nv-l peol käisin, kuigi olin terve nv kodus pooltõbisena ning tegin oma
Mu vaim on niiiii läbi, mul on tekkinud peavalud, mida ükski tablett ära ei võta. Need tulevad siis, kui me telefonis muudkui räägime, räägime, räägime sellest, miks ma valesti käitun, miks ma ülbe olen, miks ma kogu aeg vigu teen. Näiteks, eile ta vihastas selle peale, et ma ei öelnud, et sõbrannaga rääkisime, et ehk
Olen 50aastane naine, mul on 4 last, noorim 17, vanim 32. Abielus olen olnud 2 korda, esimene oli joodik, teine oli vägivaldne. Esimesest abielust 3 last, noorim teise mehega. Enne viimast abiellumist olime mehega koos 5 aastat. Mees napsutas, siis muutus vägivaldseks, algselt lõhkus lihtsalt mu asju. Tekitas mulle eluaegse trauma-meniskirebend, nüüd on sellest juba
Aitäh sulle naaber! Soovin jagada Teile oma viimast päeva vägivaldsest suhtest, lahkumine tänu naabri kõnele politseile. Sellel hommikul ärgates poleks ma iialgi uskunud, et ma ei pea endist elukaaslast kunagi nägema ja algab vägivallavaba elu. Ma ei lasku detailidesse, kuna siis tuleks sellest päevast terve A4 täis teksti, ja isegi rohkem. See õhtu on aga
Mirjam tänab oma naabrit! Read More »
Ma lugesin su postitust, kuidas purjus naabrid räuskasid. Ja kuidas üks naine, kes ilmselt pole mitte kunagi vägivallaga kokku puutunud, arvas, et inimesed ikka tülitsevad… Mina kogesin umbes 5-6 aastat tagasi, isegi mitte nii füüsilist vägivalda, vaid rohkem vaimset. Tagant järgi julgen ma küll öelda, et need tülitsemised olid kõige ehtsam vaimne vägivald ja algasid
Alustan siis algusest. Minu ja selle psühhopaadi suhe algas 7 aastat tagasi. Mul on kaks last, üks eelnevast kooselust ja teine temaga. Suhte alguses oli vägivalda vähem, mõned raputamised ja tõukamised. Lootsin, et see möödub, kuid ei. See aina süvenes. Ma kartsin sellest kellelegi rääkida, vaikisin ja neelasin kõik alla. Ta suutis minuga manipuleerida ja
APPI, MA KARJUN APPI!!! Ma ütlesin, et ma ei taha temaga enam tegemist teha, palun lasku mul minna. Seejärel hakkas pihta, et jääme sõpradeks, tema teeb mind korda, aga see tähendab ikkagi seda, et ma ei või aasta otsa kuskil peol ega üritustel käia. Täna ma sain isegi selle eest peapesu, et solaariumisse läksin, miks
Oeh, oeh, oeh. Ma ei jaksa, ei jaksa, ei jaksa. Olen vaimselt niiiiniiii läbi. Täna telefonis kokku rääkinud vähemalt 5 tundi!!! Ma ei saa enam oma igapäevaelu elada normaalselt! Tänane teema oli siis sellest, et kui ma olingi oma eksi maha jätnud, siis paar päeva hiljem oli jaanipäevapidu. Tema mind endaga kaasa ei võtnud, kuna