Ilusat 1.adventi! Täna sain lõpuks aega, et maha istuda ja panna blogisse kirja viimase Minumikri esinemisel käimise mõtted. Esiteks, mega tore, et publikul oli pärast minu laval käiku küsimusi ja tuldi ka pärast minu julgust eraldi kiitma. Üks naine rääkis, kuidas tal on sõbranna olnud ka vägivaldses suhtes (statstika), aga sai sealt välja. Peakorraldaja küsis mu käest, kas mul tuleb midagi ka üles, kui oma loost räägin. Kusjuures ei tule, selle viimase nädala jooksul jagasin oma lugu tavapärasest rohkem. Eelnevalt, kui olin kaevunud minevikuhaavadesse, nägin ma enda vägivallatsejat unes. Nüüd ei ole ühtegi unenägu olnud. Viimasel ajal olen oma loost rääkinud: Vaimse tervise festivalil, andnud intervjuu Kuku Krimiraadios ning lõpetuseks Minumikril esinemine. Tulin see pühapäeva õhtu koju ja mõtlesin, mis kuradi moodi on võimalik, et minusugune äge ja enesekindel naine üldse vägivalda talus?! Teate, ma olen lihtsalt nii taastunud sellest traumast, kui üldse olla saab. Ma pole enam see inimene, kes enne traumaolukorda sattumist oli, vaid ma olen veel kordades parem, enesekindlam ja julgem. Vot see on tõeline edulugu. Aga nüüd siis sellest, mida Minumikril publikule jagasin:
“Tere! Minu nimi on Merli Kaunissaar. Olen lähisuhtevägivalla ellujääja, kes on oma elu halvima kogemuse, enesearengu ja erinevate lähisuhtevägivalda ja vaimse tervist käsitlevate koolituse kaudu, on muutnud selliseks, et abistada parimal moel endiseid ja praeguseid lähisuhtevägivalla ohvreid. Ja seda teen ma tänasel päeval kogemusnõustajana.
Tegelikult olen korra juba Minumikker laval olnud, see oli 26.märts ehk täpselt 8 kuud tagasi, siis oli minu loo pealkiri “Pekstud naisest ministeeriumi nõunikuks,” kus keskendusin enda läbi raskuste tulnud eduloole. Täna aga avan teile teemat veidi teise nurga alt. Nimelt jagan enda loo kaudu, millised on mürgise suhte ohumärgid.
Kes veel ei tea, siis ma pidasin oma vägivaldse suhte aeg blogi, selleks et end n-ö maha laadida. Mina too aeg kahjuks ei rääkinud eriti lähedastega, mis mu suhtes tegelikult toimub, kuigi oleks võinud, sest sõbrad ja pere võivad aidata sul reaalsusesse tagasi tulla..
Täna loen 50 leheküljelisest blogipostitusest teile ette oma esimese sissekande, mille tegin augustis 2017. Keda see lugu pikemalt huvitab, siis see lugu on mul veebilehel www.merlikaunissaar.ee üleval rubriigis „Minu elu psühhopaadiga.“
Niisiis aga minu esimene blogipostitus kõlab nii.
“See blogi on mul iseenda jaoks. Tunnen, et olen 26-aastasena jõudnud oma elus punkti, kus tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja öelda, et annan alla, lihtsalt annan alla. Füüsiliselt on mul kõik parimas korras, aga vaimselt… KURNATUD, kurnatud, KURNATUD!” Nende sõnadega alustasin blogi pidamist, et maha laadida emotsioone, mida minus vaimne ja füüsiline vägivald tekitas. Sellel hetkel ei olnud mul aimugi, et asi läheb aina hullemaks ja hullemaks ning et 50 lehekülge üleskirjutusi, kuvatõmmiseid, arstilkäike, videosalvestusi annavad kohtu jaoks piisava tõendusmaterjali, et inimene kehalise väärkohtlemise ja tapmisähvarduste eest süüdi mõista.
Kõik algas ühel ilusal kevadhommikul, kui astusin uue töökoha uksest sisse. Mees, kes õpetas mu uue töökoha jaoks välja. Esimene mulje mul temast oli suhteliselt halb, ennast täis siga… Rohkem suhtlema hakkasime, siis arvamus muutus. Tegelikult juba teisel päeval oli tunne nagu oleksime 20 aastat tuttavad olnud. Tööl oli kuidagi aina parem käia, kandsin ise ka rohkem kleite, meikisin ennast. Ega palju aega mööda ei läinudki, kui sain aru, et ta meeldib mulle… Kuigi ma seda endale tunnistada ei tahtnud. Asja juures oli aga üks suur AGA. Nimelt ma olin suhtes, suhe oli tegelikult juba suhteliselt karil mu enda poolt. Nii et vaid aja küsimus, millal see lõpp oleks olnud. Jah, käisin salaja väljas esialgu, üks asi viis teiseni…ja üks hetk olingi tema käte vahel. Jätsin oma mehe maha. Kõik oli nii hea, uus ja huvitav. Kuniks… …hakkas see jura pihta. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Nüüd saan selle tähendusest täiesti aru või siiski ei saa?
Tänaseks päevaks on sellest möödas umbes 3 kuud. Algul oli põnev ja tore, nüüd on kaklused üle päeva, ÜLE PÄEVA! Ma isegi ei oska kuskil alustada, aga proovin.
Mu hingesugulane tahab alkoholi joomise täiesti ära jätta, mida ta ootab ka minult, kuna tema arvates joon liiga palju. Palju on tema jaoks see, kui aasta jooksul naine joob ja käib väljas üle 4 korra (tegime kompromissi, et mina lubatakse siis 6 korral välja), sest selline naine on korralik… Kui me järjekordselt seksiga ära leppisime, siis sain lollusega hakkama. Ütlesin, et okei, ei joo sinuga koos aasta aega. Õhtul tuli mulle kontrollküsimus, kas ma tahaksin temaga koos korra kuus pokaali veini võtta. Ma loll ei saanud aru, et see on test, mille põrusin. Olin nõus. Lisaks tuli meelde ka see, et olin unistanud, kui magistritöö saab kaitstud, siis avan päris õige shampuse pudeli, mille bakalaureuse lõpetamiseks sain. Kukkusin testi totaalselt läbi… Ise muidugi süüdi ka, mida ma siis käin ideesid välja, mida täita ei suuda. Seejärel öeldi mulle, et ta viskab selle sama shampuse aknast alla… sain siis leebema variandi, et pean selle kraanikausist alla valama. Ma värisesin, pisarad jooksid… Järgnes lause: “paras oleks sulle hoopis see, kui selle pudeli vastu maad viskan ning sa jääd siia nuttes kilde koristama.” Õnneks ta rahunes ja läks minema (elan üksinda).
Aga siis hakkas telefonis JÄLLE see ketramine pihta. Ma pean endale ise karistuse välja mõtlema, sest kui ma ei mõtle, siis karistuseks on see, et pean oma kassi varjupaika viima… Ja kui ma sellest aru ei saa, et ma valesti käitusin, siis ta tuleks sõidaks mu juurde tagasi ning ootaks hommikuni, et mind alla ajada (selle kohta ta muidugi ütles, et ta ei tee seda). Tunnistasin oma süüd, leppisime ära, seksisime lõuna aeg…
Kuni tuli uus teema. Õde korraldab mul oktoobris Halloweeni peo kodus. Ehk see pidu läheb sinna aastase limiidi sisse. Oehh, mu perekond on väärastunud, sest perekondlikud koosviibimised on peod. Teda häiris see, et ma olin juba öelnud, et lähen sinna. Püüdsin ilusti selgeks teha, et see ei ole läbu, see on viisakas üritus. Tema perekonnas on nii, et käiakse vaid sünnipäevadel, jõulude ja jaanide aeg koos, rohkem ei ole vaja. Minu pere on see eest ebanormaalne, kus toimuvad peod. Just oli riid sellepärast, et tädi, kes on 5 lapse ema, kes lõpetas just viienda lapse imetamise (ta on 32) korraldas koos oma mehega oma suures majas suvelõpupeo. Miks on vaja klubisse minna…Teine tädi peab oma sünnipäeva oktoobrikuus, jällegi, miks on vaja klubisse ka minna. Mu hingesugulane ei käi sellepärast klubis, et tema käis oma eksi siis petmas ning seetõttu ei soovi, et ma sinna läheks. Ta ei usalda mind. Tema jaoks normaalses suguvõsas ei käi inimesed niimoodi peol… Inimeste vanus, kellest siinkohal räägin on natuke üle 30…
Siinkohal tuleks ära mainida ka see, et mu ema on 46 ning see ei ole tema arvates normaalne, et nii vana naine väljas käib… Mis on siis normaalne? Kas üks isik saab teisele isikule peale suruda oma normaalsust? Kas normaalne on see, et inimesed saavad viisakuse pärast paar korda aastas kokku või on normaalsus see, kui inimesed tunnevad ennast nii vabalt, et saab ka peol käia? Kas üks inimene saab öelda teisele, et minu sugulaste käitumine on väär? Kas mina olen peast põrunud, kui ma mõtlen, et see ei ole vale?
Selline oli siis mu esimene blogipostitus, neid oli veel 39. Ma tahaks väga loota, et siin ei ole täna kedagi, kellel oli seda katkendit kuuldes „äratundmisrõõmu“. Samas ma tean liigagi hästi statistikat, iga 3.naine Eestis on olnud vägivaldses suhtes. Muidugi võib siin olla ka märke, mida naised kasutavad meeste peal. Nartsissistlik käitumine ei ole soopõhine, aga kahjuks naised kannatavad lähisuhtevägivalla all rohkem ja intensiivsemalt.
Niisiis, kui ma nüüd selle postituse analüüsimiseks nö juppideks võtan, siis oli siin juba mitmeid ebaturvalise suhte tunnusmärke.
Esimene oli see, et 3 kuu järel sa ei peaks absoluutselt tundma end nii, et sa oled vaimselt kurnatud, läbi, väsinud, tahad käed üles tõsta millestki, mis tegelikult peaks su ellu tooma rõõmu. Nii et palun mõtle, mis seisus on täna sinu suhe, kas sa tunned end selles suhtes hästi või on midagi valesti. Pane tähele, kui sa räägid oma kaaslasest sõbrannale või sõbrale, kas kaaslase kirjelduses tuleb välja sõna “aga”. Näiteks, muidu on ta väga hea, hooliv, aga vahel ta tõukab mind. Selline kirjeldus on juba väga suur punane lipp.
Teine ohumärk on see, et kaaslane üritab sind isoleerida su lähedastest, sõpradest. Alguses võib tunduda väga armas, et partner soovib olla kogu aeg sinuga, küsib pidevalt, mis sa teed, kus sa oled, aga see on märk, et tegemist võib olla kontrolliva inimesega. Lisaks, kui ta hakkab sinu sõpru ja pere halvustama, on see samuti suur punane lipp. Turvalises suhtes aktsepteeritakse ka kaaslase lähedasi. Tõsi, kõik inimesed ei saagi kõigile meeldida, aga totaalne maha tegemine ei ole okei.
Näiteks, mõtle veel sellele, millal teeb su kaaslane üllatusi. Üks pere ja lähedastest isoleerimise tunnus on ka see, et partner teeb just siis ettepaneku midagi väga ägedat teha, kui sul on nt kutse sõbra sünnipäevapeole. Sind pannakse valima ja loomulikult sa tahaks olla oma partneriga koos ja tihtipeale sa validki tegevuse temaga ning jätad sünnipäevapeole minemata. Ükskõik, millise valiku sa teed, tunned end pahasti, et kellegi oled reetnud. See on manipulatiivne tegevus, et hoida sind teistest eemal ja et oleksid vaid oma kaaslase mõjuväljas.
Eelnev näide toobki selle juurde, et minu kaaslane üritas mind kontrollida. Tema dikteeris, palju ma väljas käia tohin. Lõpuks oli ta soov, et ma ei käiks üldse väljas. Asi kulmineerus sellega, et kui ma harvad korrad kuskil käisingi, siis tuli sellest igakord suur tüli ning lõpuks hakkasin ise teisi vältima, kuna siis jäid vähemalt selles osas tülid ära, aga tegelikkuses suhe rahulikumaks ei jäänud. Ta leidis uued tüliõunad. Kõik eelpool nimetatu on kontrollivale vägivallale väga iseloomulik tunnus.
Ehk siis eesmärk on hoida sind enda meelevallas ja et jumala eest kuskil keegi ei hakkaks nt ütlema või arvama, et kuule, su kaaslane võib meenutada ehk nartsissisti, üks või teine käitumisviis ei ole tegelikult normaalne. Kui sa kuulad vaid kontrollivalt vägivallatsejalt, mis on tema arvamus, siis lõpuks hakkadki oma mõistuses kahtlema ja tema arusaama maailmast uskuma. See ongi see koht, mis lõhub sind vaimselt kõige enam. Sa ei tea ise ka, kes sa enam oled, mis on sinu mõtted, tunded ja soovid, sest nendega nagunii ei arvestada. Sa kaod nagu ära, iseendast ära.
Neljandaks ohumärgiks olid ähvardused. On väga tüüpiline, et ähvardatakse sulle haiget tegemisega või ka sinu jaoks kallite inimeste või lemmikloomadele liiga tegemisega. Meie suhe mingi hetk kulmineerus selliseks, et kui minu ähvardamine ja löömine enam ei aidanud tal enda tahtmist saada, siis lubas ta näiteks mu kassi nülgida ja temast endale uued sussid teha. Selline manipulatiivne ähvardamine toimis. Kuna ta oli minuga varasemalt olnud füüsiliselt vägivaldne, siis ma uskusin, et ta on ta ka selleks võimeline ja lõpuks tegin ikkagi nii nagu teha tahtis…
Mõtle, kas sinu suhtes on hetki, kus teine osapool hakkab sind ähvardama, kui oma tahtmist ei saa? See ei pea olema ilmtingimata füüsiline ähvardus, see võib olla isegi ähvardus, et ta tapab end hoopis ise. See ei ole mitte ühelgi tingimusel paarisuhtes normaalne lähenemine.. Kui sinu kaaslane ähvardab enesetapuga, siis räägi sellest nt tema vanemate või tema sõpradele ja palu neil talle abi otsida. Sina ei vastuta suhtes mitte kunagi partneri elu eest.
Mul on kahju, et mina ei olnud oma 26.eluaastaks, kui vägivaldse mehega suhtesse läksin, nendest punastest lippudest kuulnud. See suhe lõppes nii, et 12.märts 2018 jooksin pärast tõukamist, raputamist, asjadega loopimist, jalaga kõhtu saamist, politseisse. Sellel hetkel tundsin, et jooksen oma elu eest, kas nüüd või mitte kunagi. Ja ma hakkasin rääkima, rääkisin ohvriabi töötajaga, politseiametnikega, töökaaslastega, oma juhiga, terapeudiga, oma sõprade ja perega. Tänu vaikuse murdmisele oli mul võimalik hakata abi saama.
Vägivald kasvab vaikuses, aga ainuke, kes seda vaikust murda saab, oled sina! Lõpetuseks tahangi rõhutada kui oluline on rääkida ja küsida abi. Kasvõi väikese kahtluse korral, et su suhe võib olla vaimselt, füüsiliselt, seksuaalselt või majanduslikult vägivaldne. Abi saab küsida anonüümselt ka ohvriabi töötaja ja naiste tugikeskuste käest. Loomulikult võib alati ka minule kirjutada.
Aitäh!”