Jõudis kätte aasta 2020. Kliinilise psühholoogi juures oma sügava depressiooni ja üldise ärevushäirega käies tundsin lõpuks, et vajan oma ellu kardinaalset muutust. Uue aasta alguses järjekordsel seansil olles suutsin endalegi üllatusena välja öelda selle, millele olin juba pikka aega vaid oma peas mõelnud: ma tahan laste isast lahku minna ja kohe! Psühholoog küsis minult üle, millal ma seda teha kavatsen? Enesekindlalt teatasin, et annan laste isale teada juba sel samal õhtul kodus. Psühholoog andis mulle seejärel mõista, et olen hakanud tervenema. Haige inimene ei suuda võtta vastu raskeid otsuseid – veel vähem neid täide viia. Sel hetkel olin enese üle nii uhke!
Samal õhtul peale õhtusööki tegin oma otsuse laste isale teatavaks. Loomulikult oli ta hämmingus ning hakkas mind süüdistama, et psühholoog ja minu pere panevat mulle sõnu suhu – ma ei oskavat ju ise mõelda. Ta ütles mulle, et ma ei ole kunagi nende koos veedetud 12 aasta jooksul suutnud ise otsuseid vastu võtta ja olen alati vajanud sellekohast tuge. Jah, see on täiesti võimalik, et tal oligi õigus. On selge, miks ma abi küsisin – laste isaga ei suutnud ma kokkuleppeid üheski asjas saavutada.
Olin juba aastaid tagasi haige. Kuigi 2017 sügisel diagnoositi sügav depressioon ja üldine ärevushäire, olin omadega ummikus aastaid enne seda. Esimesed ilmingud tekkisid mul 16-aastaselt, kui unne suikumine võis aega võtta tunde. Sel ajal ei olnud mul aimugi, et tegemist võib olla tõsise haigusega, mis oli tasahilju juba noorena hakanud tekkima.
Laste isa uuris, millal on vaja korterist välja kolida ja andsin talle aega seni, kuni ta leiab endale uue pesa. Ühine korter sai laenuga ostetud me mõlema nimele, kuid korteri sissemakse tõttu oli minul õigus seal edasi elada. Lubasin talle, et tulevikus ei hakka ma temalt alimente nõudma.
Veebruaris 2020 puhkasin laste ning oma vanematega koos Dubais ning nende kümne Eestist eemal veedetud päeva jooksul sai laste isa piisavalt aega edasise osas oma elu läbi mõelda. Reisilt naastes oli mees hoopis teine inimene – ükskõikse asemel hooliv või isegi üleliia hooliv. Järsku tahtis ta minu ja laste tegemistes ja käimistes kaasa lüüa. Ta muutus häirivalt abivalmiks, sest varem tegi ta mulle pidevalt etteheiteid, kui palusin milleski tema abi. Ta otsis tähelepanu ja tahtis võimatult palju lähedust. Ta muutus minu jaoks vaid kuu aja vältel nii vastumeelseks, kui mitte öelda lausa lämmatavaks. Kõik, mida ta tegi, oli minu jaoks tema puhul võõras ja üleliigne.
Tahtsin, et laste isa lahkuks korterist, aga ilmselt ta isegi ei otsinud uut kohta, kuhu elama minna. Ta kasutas oma käitumismustrite muutmise abil ära olukorda, et ühises kodus edasi elada. Mind hakkas aga selline seis aina rohkem häirima ning kevadeks 2020 olid armastus ja austus laste isa vastu lõplikult kadunud.
Suvel 2020 üritasin kodust võimalikult tihti eemal olla, et mitte kokku puutuda laste isaga. Sõitsin lastega palju ringi ja veetsime koos toredasti aega. Ajapikku tekkis mul uus suhe ja laste isa hakkas meie ühises korteris peremehetsema. Ta viskas korduvalt laste juuresolekul kogu minu garderoobi terrassile, sõimas mind laste nähes ja kuuldes erinevate sõnade ja väljenditega ning nõudis väljakolimist, kuigi pidi ise seda tegema.
Laste isa kasutas 2020 augustis minu enda vanemaid minu vastu. Ta rääkis mu vanematele, et nende tütar on kõigest oma vanematele valetanud ja seda aastaid. Samal õhtul ütles laste isa mulle, et ma ei tohi oma vanematega terve nädala suhelda. Pimesi kuulasin laste isa sõna ja ei suhelnudki oma vanematega täpselt nädal aega.
Laste isa hakkas mind tasapisi igal võimalikul viisil ala- ja naeruvääristama, kritiseerima, süüdistama, solvama ning laimama, häbistama, manipuleerima, provotseerima, ähvardama, mulle ja teistelegi valetama ning esitama räigeid valesüüdistusi minu või minu vanemate kohta lastekaitsele, laste advokaadile, kohtule ja politseile. Seda kõike tegi ta tahtlikult ja vahendeid valimata. Tema enda sõnad kõlasid nii: “Olen vihane ja maksan kätte!” “Ma ajan sulle sitta suust välja, nii et vahet ei ole”.
Ta lõpetas nt Netflixi tellimuse juulikuus ja ütles, et tal ei ole seda rohkem vaja. Minu arvamust ta ei küsinud. Tegin seejärel konto enda nimele ja laste isa kasutas võimalust ise ära, minu konto kaudu filme jne vaadata. Oli aga vihane, kui ütlesin, et õigust sisselogimiseks kõikjale ma ei lubanud.
Laste isa on nartsissistile omaselt empaatiavõimetu. Ta on mind nimetanud aja jooksul ebatsensuursete, ebainimlike, häbematute ja häirivate sõnadega, mängides tahtlikult minu mentaalse tervisega. Sõnad nagu madal nagu muru, hoolimatu ema, aktivist, suur lits, laisk, loll, looder, jobu, tola, koomik, kohuke, idikas, idioot, mölakas, rumal, klähvin nagu pitsu, hädapätakas, väike inimene, pätikari (minu pere kohta), värdjas, ahvipärdik, ebastabiilne, inimeseloom, kutsikas, täiskasvanud laps, uss, madu, haige, psühho ja psühhopaat (paneb mind uskuma, et olengi selline), lilleke, kloun, mõttetu, saamatu, debiil, ajuhälvik, ülbe, ära hellitatud, “kõrgelt haritud” ehk ostetud haridusega, kaltsakas – on vaid väike nimekiri mind alandavatest sõnadest ja väljenditest, mida ka ühised lapsed on pidanud pealt kuulma. Laste isa on õppinud minuga manipuleerima nii, et juba ammu ehk alates 2017 tundsin end süüdi kõiges, mida tema sõnul tegin/ei teinud või ütlesin/ei öelnud.
Kliinilise psühholoogi sõnul kahjustab laste isa mind eesmärgipäraselt. See mõjub otseselt lastele ja seetõttu ei saa ma oma lapsi enda juurde. Alles nüüd mõistan, et laste isa ei väärtustanud ega austanud tegelikult mind kunagi. Ta naeris mind, minu mõtted, ideed, huvid, plaanid ja soovid välja. Ja nii on see siiani.
Enne lõplikku lahkuminekut ostis laste isa veel tollal 7-aastasele pojale Airsofti relva ning hakkas pojaga koos taolistel mängudel käima. Youtube kanalis on endiselt üleval video, kus poeg liigub, Airsofti relv käes. Minult kui emalt luba video avalikustamiseks isegi ei küsitud. Vahepeal teavitas laste isa mind uskumatu infoga: “Isegi tütar hoiab relva käes!!!! Tal oma relv täiesti olemas!”
Laste isa paigaldas kevadel 2020 valvekaamera me autosse, et olla kursis minu käikudega, kuni keelas mul üldse meie ühise autoga liigelda. Auto maksis 5000 eur ning täpselt pool summast andis laste isale minu isa heas usus. Lahku minnes jäi auto laste isale, kuid ta keeldus kategooriliselt mu isale tema osa tagastamast ehk 2500 eur. Ta ostis süüa vaid endale ja lastele, mainides, et mina vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ävardas mu elu põrguks teha ning mainis nagu muuseas, et elutoa kõrge riiuli peal olev kaamera on kogu aja jälginud minu käitumist ja tegemisi lastega!
Augustis 2020 olin esimest korda sunnitud laste isale politsei kutsuma, sest tema käitumine oli muutunud nii drastiliselt, et hakkasin seda inimest reaalselt kartma. Kui sügise alguses tegin jälle kõne häirekeskusele, jooksis ta minema enne, kui politsei kohale jõudis.