Käisin 17.novembril 2021 Viljandis rääkimas projekt Viibe raames LSV ohumärkidest enda vägivaldse suhte kaudu. Mu lugu on tegelikult kui õpikunäide (siinkohal soovitan väga lugeda Lundy Bancrofti raamatut „Miks ta seda teeb“), kus tutvumise algusest saadik olid punased lipud ehk vägivaldse suhte ohumärgid minu ümber. Ma lihtsalt ei teadnud sellel ajal neist midagi, ei teadnud isegi, et ongi teatud isikute omadustega inimesi olemas, kelle jaoks on naise allutamine vägivallaga tavapärane. Ühesõnaga siin need on:
Ohumärk nr 1: Alguses ta mulle nii väga ei sümpatiseerinudki, aga järsku oli meil nii palju ühist (seda ka teised ellujääjad hiljem tõdenud). Meil oli sama muusikamaitse, meile maitses sama shokolaad jpm. Hakkasin teda kiiresti usaldama, ta oli hea kuulaja ja jättis usaldusväärse mulje. Aeg läks vaikselt edasi ja igal võimalusel veetsime tööl koos aeg ja vaikselt väljaspool töödki. Meie sõprusest sai väga kiiresti suhe. Tegelikult oli ta mind oma ohvriks välja valinud. Naisi ikka tõmbab mehe poole, kes on tähelepanelik, hoolitsev, kellega on sarnased huvid. Nt käib lõunal poes ja toob sulle ka Tupla shokolaadi. Appi, kui armas, tal oli meeles ja mõtleb mu peale?! ERROR, ERROR, ERROR!
Ohumärk nr 2: Ta tekitas pidevalt minus süütunnet. Juba algusest saadik pidin justkui tõestama, et tegelikult olen usaldusväärne. Ma olin see hetk suhtes ja jätsingi oma mehe maha (jah, ma olin tegelikult teda juba petnud ja hiljem oli see asi, mille eest palju peksa sain, sest olin tema jaoks lõtvade elukommetega naine ja minusugusele tulebki koht ette näidata. Ma tundsingi end süüdi, väga süüdi ning uskusin, et tal on õigus).
Ohumärk nr 3: nii armas ju, et tüüp kogu aeg helistab, sõnumineerib, mida ma teen, kus ma olen, iga võimalik hetk soovis koos olla. Issake, kas tõesti eesti mees pöörab nii palju tähelepanu? Olin kui 7ndas taevas.
Ohumärk nr 4: mingi hetk tundsin, kuidas ta üritab mind justkui mu sõpradest ja perest isoleerida. Pidevalt, kui mul oli midagi teistega kokku lepitud, tuli tema nn parema plaaniga lagedale ning oli väga kurb, kui ma sellega kaasa ei läinud. Mina tundsin end jälle süüdi, et teine on mõelnud nii ilusa tripi nt Hiiumaale ja ma nn valin sõbrad või pere. Ma ei saanud see aeg üldse pihta, miks ta just alati sellisel ajal neid ideid välja käis, kui mul plaanid olid. Nüüdseks tean, et nartssistlikud inimesed soovivadki sind isoleerida. Lisaks on neil komme rikkuda kõik tähtpäevad (jõulud, sünnipäev, sõbrapäev jne).
Ohumärk nr 5: pidev karjumine, alandamine rõvedate sõnadega, seejärel vabandused, et mina oma käitumisega põhjustasin vägivalda, siis justkui tunnistab end veidi süüdi, vabandab, kallab kingitustega üle. Ehk siis algas taas nn mesinädalate periood (vägivallatseja oli end maha laadinud, mina aga jällegi madalamaks trambitud, et hiljem mu peal uuesti edasi trampida).
Ohumärk nr 6: varem ei olnud keegi mulle niiii palju ilusaid sõnu öelnud või nii varakult, et ta armastab mind. Kuidas ta küll oskas nii romantiline olla. Kui ta ei olnud halb, siis ta oli nii hea, nii nii hea, et selle nimel võib ju selle halva ära kannatada, eks? Tegelikult on see vaid osa haiglasest mängust. Kui mees oleks kogu aeg halb, läheks ohver tema juurest üsna kiirelt minema, aga kui vahepeal on hea, siis on põhjust jälle jääda ning loota, et EHK NÜÜD TA TÕESTI MUUTUB!
Ohumärk nr 7: mingi hetk saad aru, et pidev sõimamine ei olegi nii hull, kuna suhe on läinud üle tõukamise faasi. Aga ta ei ole ju mind löönud. Kui ta mind lööb, lähen raudselt minema. Lisaks pean ju talle andestama, kuna tal on olnud raske lapsepõlv ning ta tõesti ju armastab mind. KA TÕUKAMINE ON JUBA FÜÜSILINE VÄGIVALD! Mingitel hetkedel hakkame vägivallatseja käitumist enda jaoks pisendama, õigustama, et see ei ole ju võimalik, et laseme endaga nii halvasti käituda ning usume, et enam ta nii ei tee… kuni järgmise ning hullema korrani… ja siis on ta jälle hea, nii, nii hea.
Ohumärk nr 8: ootamatult kontrollis ta kogu mu elu. Ma pidin ju tõestama, et ma ei peta teda ja mul ei olnud midagi varjata, las ta siis vaatab mu telefoni, millal soovib, käib meilides, teeb kontrollkõnesid, soovib pilte ja videosid, kus ma olen, mida ma teen. Lõpuks saad aru, et pead juba pulsikellaga magama ja annad aru, miks sa kl 6 nii aktiivne oled olnud, et kus käidud on, ise tead, et magasid, aga tõesta siis ära, et teiste meestega n*******s ei käinud.
Ohumärk nr 9: sõbrannade ja perega ei räägi sa juba ammu, mis tegelikult toimub. Sul on häbi. Häbi, et oled mehe võtnud mitu korda tagasi, kuigi oled öelnud, et see on viimane kord. Sa oled ta isegi siis tagasi võtnud, kui oled sinisena põrandale vedelema jäänud, aga seda sa enam lähedastele ei räägi, sest sa tead, et nad ütlevad, et tule ära. Kuid sa ei tule, sa ikka usud ning loodad, et see oli viimane kord. Selle asemel varjad sinikaid meigiga ja kui keegi märkabki, ütled, et kukkusid. Näiteks, mina ütlesin oma 27.sünnipäeval õele, et kukkusin vannist välja astudes, mis tema jaoks tundus küll ebaloogiline, kuid usutav sellel hetkel.
Ohumärk nr 10: sa oled aru saanud, et oled iseenda suhtes kaotanud. Ükskõik, mida sa ka ei teeks, vastaspool ei ole kunagi rahul. No pidin ma siis kurat selle tähtpäeva koogi pärast tema poolset sõimamist liiga kõvasti laua peale panema?! Ise olin ju süüdi, et mu nägu toidu sisse lükati ja et pean seda toitu sööma, kuigi isu lendas sellel hetkel juba kosmosesse. Nutad ja sööd, ise toidune ja märg, sest veeklaas visati ka sulle näkku! Sõimamine sai alguse sellest, et mehele ütlesin pärast pikka tööpäeva, et ei jõua kodus kõike korraga teha. Vot oleks pidanud jõudma! Pesta nõud, laua katma, tellitud pakid lahti tegema ja lisaks naeratama ka.
Ohumärk nr 11: sa mõistad, et soovid lahku minna, aga sa ei julge. Sul on surmahirm. Sa usud, et ta on võimeline sind ära tapma, kuna neid intsidente on nii mitu olnud, kus sa näed tema klaasistunud pilku, millele järgneb löök. Mingi hetk muutud juba karjumiste ning löökide suhtes immuunseks, aga siis leiab ta uue mooduse, kuidas sind kinni hoida. Ähvardab tappa su kassi, ema, õe, isa ja sa jälle ei lähe…
Minul nn vedas, ma siiski valisin ISEENDA ning läksin, läksin nii, et tänaseks päevaks suur osa Eestist teab, et läksin. Sina ei pea niimoodi ära tulema nagu mina, aga SINA palun tule ära, kui siit nimekirjast Sulle kasvõi üks ohumärk suhte igapäevane osa on! Vahet ei ole, kas sa oled mees või naine, selline suhe ei ole terve, see laastab Sind vaimselt. Kahjuks on nii, et vaid SINA oled see, kes saab sellele lõpu teha, sest vägivallatseja ei tee! Temal on hea olla, sest ta teab, kuidas sind ikka ja alati selles mürgises ringis hoida, miks ta peakski muutuma, kui tema põhivajadused on alati igas olukorras täidetud, aga Sinu omad ei ole! Sina ise oled oma õnne sepp, aga eelpool nimetatud suhte komponendid ei ole õnne valem!
See on ainult hea, et nendest mürgistest suhetest aina enam ja enam räägitakse. Olen ka ise selle läbi teinud. Täpselt sama, aga löömise asemel oli kägistamine enda võimu näitamisena. Põgenesin, olles kaks korda tolvani tagasi võtnud/tagasi jooksnud siis viimasele korrale panigi punkti see, kuidas olin maas pikali ja tema mind kägistamas üürikorteris, mida maksin ainult mina ja tema valetas, et käis tööl. Ma hakkasin hullunult naerma, et selline ongi siis mu lõpp või? Ta ehmatas mu naeru peale, tõmbus nurka nagu väike laps ja nuttis. Ma lahkusin kodust. See on seis, kus inimene ei ole isegi enam šokis, emotsioone ka ei ole, hirmu ka enam polnud, pisaraid ka ei tulnud – siis hakkab heal juhul mõte, et kas tõesti teistmoodi elada ei saa?
Aga ma tahtsin tähelepanu Teie uurimuses pöörata sellele, milleni mina jõudsin. Iga nartsistlik suhe saab töötada vaid nendega, kelles on kaassõltuvuslik külg. Eluterve inimese juures tunneb eluterve inimene end nartsistiga suhtesse minnes ahistatuna ja ta eemaldub. Kaks nartsisti tõukuvad, sest nad tunnevad alateadlikult üksteise võimuiha. Kaassõltlane on sõltuvuses inimestest nagu inimene on sõltuvuses suitsust, alkoholist, seksist. Kaassõltlane on sõltuv inimesest. Nagu nartsistist saab nartsist ainult läbi selliste vanemate, kes 1) poputavad teda täielikult ja lasevad lapsena kõike teha (täiskasvanuna ta nõuab samasugust tähelepanu teistelt ja ei mõista, miks ta seda ei saa ning hakkab jonnima (karistama inimesi viha ja manipulatsiooniga) või laps ei saanud üldse tähelepanu ja ta nõuab seda haiglaselt terve elu teistelt olles valmis kõigeks… Siis kaassõltlane on kasvanud üles vanematega või õe ja vennaga, kes on koguaeg tema eest otsustanud, mida kanda on normaalne, kuhu kooli minema peaks, kas kanda juuksed kinni jms – kaassõltlane ei oskagi enda heaolu eest ise vastutada ülejäänud elu vaid ta otsibki inimesi, kes vastutaksid ja ütleksid, kuidas elada. Nii tõmbab ta ligi mitte ainult nartsistlikke kaaslaseid vaid ka nartsistlikke sõbrannasid. Kui kaassõltlane suhtleks eluterve inimesega (neid on ausalt vähe) siis ta väsitaks selle inimese sellega, et ta küsiks koguaeg “mis on õige” et keegi ütleks talle mis on õige, mitte et ta ise tegeleks endaga ja saaks teada. Ta sõltub inimestest. Ta ei oska olla üksinda.
Nii et mürgiste suhete jaoks peab olema mõlemal pool katkine osa. See on minu lähenemine sellele. Loodetavasti täiendab see Teie vaadet oluliselt ja ka seda, mis osa Te endas tervendama peate.