Augustis nõudis laste isa minult elatist summas 400 eur ehk mõlema lapse kohta 200 eur kuus. Olin sunnitud tõestama 3 korda, miks mina elatist maksta ei saa ega kavatsegi, nt palganumbritega. Samuti tõestasin ülekannete, arvete (poja koolivormid, pikapäevarühm), piltide, kirjavahetuse jne abil, et osalen endiselt oma laste ülalpidamises ja elatisenõue ei ole kuidagi õigustatud, sh:
o Poja klassijuhataja teave tagastamata raamatute teemal sügise alguses 2022 – põhjendamata laste isa nõue tasuda laste emal raamatute eest, mis jäid laste isa juurde.
o Poja kooliasjade meilivahetus sügise alguses 2022 – laste isa keeldumine arvet tasumast 50%.
o E-kirjavahetus juulis 2022 poja õpilaspileti teemal
o E-kirjavahetus juulis 2022 – laste isa konkreetne keeldumine minu abist lastele riideid anda + solvang.
Minu abist lastele riideid anda ja osta ning mänguasju võimaldada on laste isa ka viimastel kuudel keeldunud. Tõestused on nii kirjavahetuses kui ka salvestatud vestluste näol. Minu 2020. aastal avatud Netflixi kontot kasutab minu poeg ka isa juures, aga laste isa ei ole sellest teadlik. Lastele viimastel aastatel ostetud riided on oodanud kandmist, mänguasjad kasutamist, jalgrattad sõitmist.
Kõik jalgrattad on ostetud minu isa poolt ning asuvad seega minu vanematekodus, oodates kasutamist. Laste isa väide, et minu uues peres on kaks palgasaajat ja “ajuhälvikust” abikaasa saab kindlasti Töötukassalt rahalist tuge, on ka vale. Olen peres ainus sissetuleku allikas. Abikaasa ajutraumast on möödas pea 1.5 aastat, kuid Töötukassa abikaasale töövõimetustoetust ei võimalda, olgugi et abikaasal diagnoositi ajutraumast tingituna täpsustamata epilepsia ning tema mälu ei ole enam endine. Täpsustasin kohtule, et Töötukassa poolt makstav töövõimetoetus on isiklik toimetulekutoetus, mitte tööalane palk ja elatisnõue ei olnud suunatud minu abikaasale, vaid laste emale ehk mulle.
Oktoober 2023 alguses pojaga telefoni teel suheldes sain teada, et tütrel on jälle täid juustes, nagu olid kevadel. Ja tütar käib koolis, sest tema enda sõnul ta ei taha õppest maha jääda. Siis selgus, et laste isa ei ole kooli teatanudki, et lapsel on täid ja nakatab uhkelt kogu klassi. Loomulikult andsin sellisest ükskõiksusest koheselt koolile teada. Vastuseks laste isalt sain järgmise e-kirja: Sa oma väär infoga mitte ei keera mulle, vaid oma tütrele. Mul nii kahju lastest, et neil nii rumal ema on!
Juuli 2023 kohtumäärusega on mul alates oktoobrist 3 kuud õigus lastega kohtuda vaid 2x kuus nädalavahetustel ja mõlema lapsega eraldi. Tütar just sai 8, poeg on juba 11. Laste isa väidab pikemat aega, et tütar on emas pettunud ega soovi emaga kohtuda, mistõttu esimesel korral vestlesime videosilla kaudu. Tütar suhtles minuga vabalt, rõõmsalt, mõtles kaasa, näitas oma sünnipäevakinke; rääkis oma esimesest ohatisest, koolist, klassikaaslastest ning küsis, millal me jälle näeme. Ta oli samasugune armas ja siiras tütar, kellena ma teda alati olen teadnud. Ei kübetki hirmu või vastikust oma emmega suheldes.
Pojaga kohtumiseks nõudis laste isa eesti keele käänete õpetamist. Lastega kohtun niigi vaid 3 tundi kahel korral kuus, olles justkui tituleeritud nädalavahetuse vanemaks ning tema nõuab järsku laste õpetamist, mis peaks mahtuma 3 tunni sisse. Oma aja võtab sõitmine lapsega ühiselt valitud kohta, et koos aega veeta ning tagasisõit kohtumispaika laste isaga. Kokkuvõttes jääb lapsega ajaveetmiseks ehk 2,5 tundi kui sedagi.
Kohtumääruses seisab, et vähemalt 3 päeva enne kohtumisi annab laste ema kirjalikult teada kellaaja ning kohtumispaiga, et kooskõlastada laste isaga. Eks kas ei mõista määrust või meelega raiub oma kohtumispaiku ning kellaaegu endale sobivaks, kuigi määruses viidatakse vanematevahelisele kokkuleppele, võttes arvesse laste huve, mitte vanema oskust vaielda. Saatsin laste isa konkreetselt kukele, sest tema tõttu on minult ära võetud otsustusõigus hariduse osas, eKooli sissepääs ja laste õppetulemustega üleüldine kursisolek. Mind ei ole lisatud ka kummagi lapse vanemate e-kirjavahetusse. Laste isa ise ei hoia mind laste koolitegemistega kursis, vaid saan kogu info lastelt endilt. Ühtlasi keelab laste isa mul koolis lastevanemate koosolekutel viibimise ning kaasarääkimise. Ta korraldas esimesel poja lastevanemate koosolekul vägeva etenduse, sõimates mind poja klassijuhataja ees ning alandades mind lahkumise nõudega.
Olen oma laste üle väga uhke, sest nad on suutnud vastu pidada kõik need 3 aastat. Viimasel pojaga kohtumisel soovis ta minu telefonist ekooli siseneda, et näha viimase töö hinnet. Poeg tuletas meelde paroolid ja jättis mulle võimaluse igapäevaselt tema konto kaudu ekooli sisse pääseda. Olin ütlemata tänulik pojale.
Kohtunik ja laste advokaat on eraldi lastega suhelnud ja mõlemale on mu poeg öelnud, et tema soovib emaga elada ja ta vihkab oma isa. Poeg tunneb, et mu uus abikaasa on talle 3 aasta jooksul olnud rohkem isa eest kui tema päris isa. Isa kohta ütles poeg, et isa õiendab, karjub ja karistab. Ema kohta rääkis ta aga kohtule, et kui midagi tal juhtub, julgeb ta alati emmele ja kasuisale öelda, sest meie ei karista. Ta rääkis kohtule, et emmega saab alati kompromissi leida ja emme kuulab ega karju. Sest alati on kuskil mingi “aga” ehk alati ei saa olla laps süüdi.
Tütar on liiga noor ja teda on tõsiselt ära töödeldud. Kevadel 2023 kinnitasid lasteaia rühmaõpetajad mulle sama. Et rõõmsast ja seltsivast tüdrukust on järel omaette vaikselt askeldav tütarlaps, kes ei julge oma arvamustki enam avaldada või midagi öelda nt ema ehk minu kohta, kui õpetajad küsisid. Kartes, et isa jumal teab kuidas reageerib.