Eksil on juba teine tibi või naine või kuidas taolisi ninetatakse, peale minust lahkuminekut 2020 juulis. Esimesel lapsi polnud, praegusel on neid lausa 3. Aga üllataval kombel kumbki minu laps praegust seltskonda ei salli. See, et eks ise aru ei saa, et iga uue naisega teeb ta haiget lastele endile, nähes, kuidas isa naistesse suhtub ja kuidas isa nende lihase emaga käitub, on tuleviku mõttes väga hirmutav. Mis saab noorest tüdrukust, kes on jõhkrusi pealt näinud pisikesest peale? Milliseks muutub poja suhtumine tulevikus, nähes omaenda isa emale pidevalt haiget tegemas? Võin vaid õudusega ette kujutada.
Veidi aega tagasi kirjutas eks mulle teist korda, et tema juures on lastel eritoitumine. Et ma lastele mingit rämpsu anda ei tohi jne. Vahetult peale seda pojaga koos olles uurisin huviga, mis eritoitumisest isa räägib. Poeg naeris isa kõva häälega välja ja kinnitas mulle, et nad söövad kõike. Hoopis minu juures on nö eritoitumine. Olen alates maist 2021 diagnoosiga laktoositalumatu ja suuremad toidud teengi laktoosivabade toodetega. Kasutan minimaalselt soola või üldse mitte ja teen võimalikult puhaste koostisosadega maitsvaid roogasid (nt pärmivaba). Lapsed fännavad minu lasanjet, pastasid, pelmeenipitsat jne. Poja lemmiktoit abikaasa varamust on praetud pelmeenid hapukoorega ning ta on lastekaitselegi öelnud, et ta päris isa ei oska pelmeene isegi keeta mitte. Ootab pikisilmi jälle minu tehtud lasanjet. Ja nali naljaks, aga eks kommenteerib aegajalt, et mina pole kunagi osanud süüa teha, et tema vähemalt üritab. Täitsa uskumatu, mismoodi ta minu oskusi nö pisendab, ise vähemalt toona sõi minu valmistatud rooge suure isuga.
On talv 2023. Laste isa ei saa laste vajalike arstivisiitide ega õpetamisega hakkama. Hambaarst soovitas pojaga kevadel tungivalt hambaarstile minna, et kontrollida viimaseid piimahambaid. Poeg aga peale märtsikuud ei ole seal käinud. Tütre esimesse klassi minekuks oleks pidanud veel suve lõpus perearsti juures käima, kuid ka sinna laste isa “ei ole jõudnud”. Viimati sai poeg eesti keeles hinde 2 ja matemaatikas hinde 3, mistõttu karistab isa poega kuuajase arvuti keeluga.
Suhtleme pojaga pea igapäevaselt, aga määruse kohaselt ei tohi ema lastega ise ühendust võtta. Poeg helistab või kirjutab mulle iseseisvalt ja pigem siis, kui laste isa ei ole lähedal või kodus. Minu jaoks on see ohumärk – poeg päriselt kardab oma isa, sest miks muidu tahab ta mulle kõigest rääkida. Mulle ei mahu pähe, kui valesti eks meie lapsi kasvatab ja karistab, aga tegi minu suhtumist õppimisse kogu aja maha, mil poeg oli minuga tervelt 8 kuud. Kättemaks, mis muud.
Eks ei olnud rahul, kui laps sai mingis aines 4 ega ka siis, kui tekkis ekooli mõni 2 ning õpetaja ei jõudnud juba järeltehtud tööd üle kontrollida, et ekoolis kiiresti hinne ära muuta. Eks saatis poja klassijuhatajale 3 aasta jooksul lugematul hulgal vihaseid e-kirju ning talvel 2022 e-kirja kooli juhtkonnale, nõudes õpetaja väljavahetamist ning süüdistades kooli onupojapoliitikas. Põhjuseks tõsiasi, et poja koolis õpetab ka tema vanaema ehk minu ema. Seetõttu vahetas eks laste kooli sügisel 2023, et lapsed mingil juhul ei puutuks koolis kokku minu emaga. Tütar läks uues koolis esimesse ning poeg neljandasse klassi.
Kui poeg elas minuga juulist 2022 kuni märtsi lõpuni 2023, ei meeldinud laste isale, et poeg on arvutis liiga pikalt ning mängib oma vanusele mittesobilikke arvutimänge. Lastekaitse abiga sai kokkulepe tehtud ning vähendasin lapse aega arvutis. Terve suve isa vanematekodus Raplas viibides ning sügisest isa juures elades istub poeg enamuse oma vabast ajast arvutis ning mängib hiliste õhtutundideni neidsamu tema vanusele mittesobivaid arvutimänge. Laste isa sai oma tahtmise teel lapsed endale ning käitub täpselt vastupidi oma nõudele – tema sõnad ja teod omavahel ei klapi. Teatades lastekaitsele, ei tee ametnikud minu murest ja infost väljagi.