Saime siis lõuna paiku kokku ning tulime minu juurde. Mees oli kui ümberlülitatud, heas tujus, hoolitsev- kõik superhüper. Sõime kõhu täis, seksisime, kuigi see tunne ei olnud minu jaoks enam päris see, oli ja nagu ei olnud ka. Jäime kaisutama ning siis läks teema jälle nendele häirivatele faktoritele.
Ta oli vahepeal uuesti suitsetama hakanud ning pakkus kompromissi, et kui tema võib suitsu teha, võin mina korra kuus peol käia. See oli minu jaoks kontrollküsimus, milles ma loomulikult ebaõnnestusin. Algul oli ta rahulik ja uuris, miks ma ikkagi tahan peol käia aeg-ajalt. Ütlesin, et koos sõbrannadega, tantsimas, lihtsalt end välja elamas ja SIIS ta läks täiesti endast välja.
Enne lõunat oli juttu, et ükskõik, mis, mulle ei tohi mõttesegi tulla, et ma kuskile peole tahaksin. Algul oli ta rahulik, ütles, et tahaks mu vittu saata ning minema kõndida. Siis see juhtus, ta tõusis vihaselt püsti, sõimas mind, ma isegi ei mäleta täpselt, kuidas. Ütles, et nüüd ta läheb tapab mu kassi ära ning ma pean seda pealt vaatama. Läks kööki ja võttis noa ning käskis mul teise tuppa tulla. Ma nutsin, värisesin, see ei olnud reaalne.
Ma ei suutnud talle otsa vaadata, mille peale ta mu pea üles tõmbas, teki pealt rebis, vihaga tõukas madratsit ning voodi karkassi ääre tõmbas ka niimoodi lahti, et hea, et see mulle peale ei lennanud. Veelkord käskis ta tulla vannituppa vaatama, mida ta mu kassiga teeb, kui ma ei lähe, siis toob ta kassi voodisse ja veristab ta seal.
Ma värisesin, nutsin, proovisin tõusta, aga jalad ei kandnud lihtsalt, nagu kaks makaroni oleks all olnud. Vahepeal ta ähvardas ka mulle nuga anda. Sellel hetkel mõtlesin, et tehku minuga, mis tahab, aga mu kass jätku rahule. Ja et meil on kõik läbi, aga see ei tähenda, et ma võiksin välja minna. Kui ta peaks mind nägema kuskil, siis tuleb ajab mu autoga alla ning sõidab veel teist korda ka üle.
Õnneks ta rahunes. Rahunes ning mina olin 100% nõus, et mul ei tule mitte ühtegi pidu, lubasin ja vandusin ning mida kõike veel. Mida kuradit ma pean sellises olukorras tegema, kui üks hull laamendab ja noaga vehib. Loomulikult ma olen kõigega nõus, JÄLLE! Siis oli tal süda rahul, palus vabandust, andsin andeks ning siis ütles, et nüüd ta usub, et tema mulle korda läheb, kui sellise asja andestada suudan.