Vahepeal käisin väikesel reisil Rootsi, mis läks isegi seekord ilma tülideta, sest ma olin eeskujulikult oma kajutis. Showbaaris sai tantsuetendust käia vaatamas ning pokaal vahuveini võetud, see õnneks sobis. Ei sobinud aga see, et ma kirjutasin talle sellest, et ma showbaari, kui tema juba magas. Peaksin talle andma asju varem teada. Aga krt, see hetk ma ju ei teadnud, et võiks minna etendust nautima… Õnneks sellest tüli ei tõusnud. Kõik oligi ilus ja tore, ta ise käitus ka nagu ideaalne mees.
Eile tulid sõbrannad külla, kes teavad, mis esimesel õudsal ööl juhtus (seda proovin siis hiljem kirja panna). Ta tahtis teada, kuidas ma lahendan selle olukorra, et sõbrannad temast hästi ei arva. Tema lahendus oleks olnud see, et pean valima, kas sõbrannad või tema. Minu lahendus oleks see olnud, et proovime ikkagi mingi aeg ühes seltskonnas olla. Ta oli nõus sellega esialgu, aga siis tuli juurde lause, kui 2 korda see asi ebaõnnestub, siis tema lahkub. Kuna ma vastasin okei, siis oli tema jaoks asi selge. Ta ei tähenda mulle midagi. Ohjah, siis hakkas see sõimamine, persse saatmine.
Pakuti muidugi varianti, et keppimas võib mind käia, mingit ninnunännut ei ole. Kas tõesti olen mina selles loos ebanormaalne? Kas ma kujutan ette, et see inimene tahab, et ma 100% käiksin tema taktikepi järgi ning vaikselt, vaikselt elimineeritakse ka mu sõbrannad? Praegu on igatahes nii, et meie vahel on kõik läbi. Kõik ühised plaanid lendasid järjekordselt vastu taevast, aga hetkel ei ole ma isegi kurb mitte, ei ole ka vihane, kuna olen üsna kindel, et see tegelikult ei ole veel läbi. Aga kui kaugele ma lasen sellel asjal enda jaoks minna? Mis asi on see, mis mind tema küljes kinni hoiab?