Nonii! Kätte oli jõudnud siis esimene puhkepäev! Treeninglaagris jäigi tunne, et 3 päeva “käid tööl” ja siis 1 päev puhkad.
Esimesel puhkepäeval oli vaja muidugi ju kohe outletti sõita! Juba Asicsi outletis kahetsesin, et olin võtnud 2 paari tosse kaasa, sest ma ostsin loomulikult 2 paari veel juurde! Alguses mõtlesin küll, et ostan ühed, aga kui saad 2 paari tosse 300.- asemel 126.-ga siis ei jäta ostmata. Järgmine aasta olen targem, kaasa võtan ühe paari, sest nagunii soetan uusi tosse. Tegemist oli siis Faro outletiga ja pärast seda sõitsimegi edasi Faro linna jalutama ja sööma. Faros olen varem ise käinud ja minu jaoks midagi uut seal ei olnud. Aga mõnus oli ikka. Pärast Farot käisime veel Monte Gordo kõrvallinnakeses, aga sellest räägin täpsemalt järgmises postituses.
Auto pagass oli igatahes sisseoste korralikult täis.
Ega nii see vaba päev õhtusse saigi. Õhtusöögi ajaks läksime hotelli tagasi ning oligi aeg pugima minna ja siis magama, et hommikul taas trenniga alustada.
Ostsin endale jooksuprillid ja nii kui nendega jooksmas ära käisin, ei saanud ma enam aru, miks ma ometi varem seda ostu teinud ei olnud. Nagu nii sada korda parem oli joosta, kuna ei kissitanud silmi ja isegi higi läks vähem silma.
Kui teeme trennis jooksuharjutusi, siis tavaliselt on nii, et ühes suunas on jooksuharjutus ja siis kõnnime alguspunkti tagasi. Vahel muidugi on kõnni asemel hoopis kerge sörkjooks alguspunkti tagasi (raskem variant).
Siis ühel päeval sõitsime Albufiera lähedale trenni tegema. Jooksime krossirajal, kus korraldatakse EM krossijooksus.
Kuulsal EM krossirajal siis.
Üks tubli trennikaaslane viitsis pidevalt pildistada ja filmida (aitäh, Eero!). Pärast krossijooksu pidime tegema paljajalu muru peal kiirenduslõike.
Kui trenn oli tehtud, suundusime randa ja rand oli seal tõesti tuhat korda ilusam kui meie Monto Gordo rand. Seal sai käidud ujumas. Vesi oli üsna jahe ja lained suured, aga pärast lõõmava päikese käes jooksmist tundus see kui taevane kingitus. Ma tegelikult pelgan suuri laineid, aga seal mõnulesin ikka üsna pikalt (vähemalt enda jaoks).
Praia de Falesia
Edasi sõitsime siis täitsa Albufierasse. Vanalinna jalutama ja muidugi SÖÖMA! Alfredo restoran, soovitan väga. Toit oli ülihea ja sangria was the best of the best. Kokkusattumus oli see, et me jäime vanalinnas jalutamas seda kohta uudistama ning ühel hetkel kuulsime tuttavaid hääli. Teised trennikaaslased juba sõid seal sees ja kutsusid meidki. No 10/10st koht! Passioni sangria oli ka ülihea!
Juhul, kui keegi peaks Albufiera vanalinna sattuma, siis seal on sellenimeline toidukoht.
Minu pizza ja taamal on näha Sangria kannu. Kahjuks ma täiskannust pilti ei jõudnudki teha. 😀
Söödud ja jalutatud, algas tagasitee. Kõik olid päevast üsna väsinud ja pigem sooviti hotelli tagasi sõita. Ma tsipa käisin ikka peale, et käiks tee peal ühe joa juures ära (olin seda samuti 6 aastat tagasi külastanud ja tahtsin väga näha, milline see siis kaasajal välja nägi). No õnneks leidsime ühiselt, et lähme käime siis ära! Koht leitud, auto pargitud ja juga otsima. Tsipa pidi parkimisplatsilt metsikumasse loodusesse kõndima.
Pego de Inferno. Ülevalt paistis siis sellise lombina.
All siis selline iludus. Kusjuures, 6 aastat tagasi lennutasin end selle sama nööriga seal vette ja ujusin ka täitsa selle kose all. No õigemini praegu oli ta üsna juga. Kunagi oli ikka vähe võimsam.
Aga üle vaadatud ta sai. 🙂
Selle matka juures enim ilmselt tekitas elevust hoopis apelsinid. Tõsi, korjasime ka ise mõned kaasa. Ja no see maitsee!!! Kuna ma laagri ära tulemise päeval haigeks jäin, siis Eestis ostsin ka kohe omale C-vitamiini saamiseks apelsine ja see polnud absoluutselt võrreldav.
Sellega veel teise ploki treeningud ei lõppenud. Käes oli esimene pika jooksu päev (st siis 2h jooksmist). Meie ühe treeningkaaslase, Ingaga, leidsime, et meil on sama tempo ja otsustasime selle koos ette võtta. Plaan oli Monte Gordo kõrvallinna, Vila Real de Santo Antonio, joosta, kus üle jõe paistis Hispaania ja siis sealt Castro Marimi juurde joosta ehk siis üles mäkke lossini. Kokku tuli meil 17km jooksu ja trenniaega 2h20min. No pole hullu, me ikka kõndisime ka.
Siinpool kallast Portugal ja teisel pool Hispaania (mida sai ka külastatud, aga sellest järgmises postituses).
Castro Marini juures siis.
Ilus vaade avanes sealt ülevalt.
Kuskil teel Castro Marinini. Ei tea täpselt, mis see oli, aga tundus hea mõte pilti teha. 😀
Selline see blogipostitus siis seekord saigi. Pilte oli rohkem kui 1000 sõna, aga kes see ikka pikki memuaare lugeda viitsib? Eriti vist veel jooksmisest (ma ise muidugi viitsin, aga kuna ma olen pigem ainulaadne oma jooksuharrastusega, siis liiga palju teid jooksunüanssidega ei piina :D).
Järgmises postituses siis räägin Hispaanias käigust!
Ilusat kevade jätku!