Hei-hei!
14.märtsil alustasin lendamist Portugali poole. Nimelt ees oli ootamas 2nädalane Sparta jooksulaager. Omg, kui elevil ma olin! Esimene spordilaager minu elus! Varem ma mõtlesin, et vaid päris sportlased käivad lõunamaalaagrites ja mis mina. Aga kui sügisel treener laagrikutse kirja saatis, siis mõtlesin, et MUIDUGI MINA! Pean lahti saama sellest, et “ma pole tõeline jooksja” mentaliteedist. Olen ju küll. See, et ma olen aeglane jooksja, ei tee mind vähem sportlaseks. Olen ikka 100 korda etem kui need, kes niisama diivanil aega parajaks teevad.
See selleks, igatahes olin väga elevil, samas ka veidi pelglik, kuna 2023.aastal õnnestus mul 2 korda välja väänata hüppeliiges, siis saada Achilleuse kanna põletik. Ehk et kuidas mu jalad üldse järsule koormuse kasvule üldse vastu peavad. Trennid olid ju 2 korda päevas ja nö jooksurajale tagasi sain alles 1,5 kuud tagasi.
Jooksulaagri treeningplaan
Igatahes tulles tagasi siis alguse juurde. 14.märts sai lennatud Tln-Riia-Lissabon ja Lissabonist rendiautoga sõidetud Monte Gordosse, mis asus 320km Lissabonist allpool. Kohe Hispaania piiri ääres. Autojuhiks olin mina. Rendihind 16 päevaks oli meil 90.- + teemaksu tolliseadme kasutus 21.- (see on kohustuslik võtta, samas mega mugav, ei pea teemaksude puntkides peatuma enam, mida nt 6 aastat tagasi Portugalis pidin veel tegema). Kindlustust juurde ma ei pidanudki võtma, kuna olen If-s +++ klient, siis kehtib mu Eesti kasko ka Euroopas renditavatele autodele (kiidan jälle Ifi taevani). See andis kindlustuse pealt pm 80.- kokkuhoiu. Autos olime 4kesi. Ehk et väga soodne käik + rendikaga oli vabadel päevadel hea teistesse kohtadesse trippida. Nendest trippidest aga juttu hiljem.
Kiirteid mööda sõita oli väga mugav, piirkiirus 120km/h. Muidugi peab olema ettevaatlik sellega, et sellisel kiirusel on kerge õigel ajal maanteelt maha keeramine maha magada (nt tagasitulles oli jutuvadin ja kiirus suur ning märkmatult saigi õige teeotsa maha magatud ning tuligi väike ring sisse).
Ööbisime Monte Gordo Beach hotelis, mis on 3* hotell. Paketis sisaldus meil hommiku-ja õhtusöögid. Toit oli mega rikkalik. Iga õhtul sai valida, kas liha või kala pearoaks, pidevalt oli erinevaid mereandide salateid, hea puuviljavalik, avokaado-papayasalatit jpm head ja paremat. A jaa koogid, omg. Ma olin pärast laagrit 2kg juurde võtnud ja see oli kindlasti kookide süü. 😀 (Õnneks või kahjuks mul õnnestus endale külge saada laagri lõpus mingi viirus ja nüüd on kaal -3kg, nii et koogikilodest olen vähemalt prii). 15 ööd koos hommiku ja õhtusöökidega maksis 560.- (juhul, kui olid kahekesti toas). Ehk et väga odav. Pm odavam kui kodus elada. Kaks korda päeva käisin dushi all, korralik hommiku-ja õhtusöök, vein ja igapäevane toakoristus. No mis sa veel elult tahad eks?
Vein kuulus meil samuti hinna sisse.
Noh, muidugi tahad elult ikka terveid jalgu ka, et joosta. Käes oligi 15.märts ja esimene trennipäev. Appi, kui hea oli panna selga lühikesed jooksuriided! Alguses muidugi igaks juhuks pigem hoidsime jakid peal, aga peagi saime aru, et niimoodi on ikka liiga soe.
Sparta lõunalaagri jooksugrupi esialgne koosseis. Järjest tuli aga inimesi juurde.
15.märts esimene jooksutrenn, kus pärast krossijooksu tegime jooksuharjutusi.
Pärast trenni sai mindud terassile päikest võtma. Terass osutus üldse üheks populaarsemaks kohaks trennide vahepealsel ajal.
Õhtuti oli meil esmalt iseseisev soojendusjooks ja siis ühine ÜKE (üldkehaline ettevalmistus). Tegime seda nii rannas kui ka muru peal.
Igal õhtul olid meil treenerite poolt korraldatud meetingud, kus räägiti läbi järgmise päeva kava. Esimese treeningpäeva õhtul tervitas treener meid kohaliku veiniga. Kes ei tea, siis Portugalis on must drink wine Vinho Verde ja portveinid. Tõesti on megahead.
Teisel treeningpäeval sai pärast trenni juba ookeani ka ujuma mindud. Ilm oli väga soe ja päike paistis mäkkejooksutrenni aeg lagi pähe. Minu jaoks oligi kusjuures kõikidest laagritrennidest mäkkejooksutrennid kõige raskemad.
Esimesse mäkkejooksu trenni joostes. Juhhei!
Õnnelikult end ookeanis karastamas.
A ja hotelli katusel oli meil ka bassein, kus avanes ookeanivaade.
Ka rõdult paistis meile ookean otse kätte. Ma vabal ajal püüdsin ikka raamatuid lugeda. 🙂 Enda oma sain aga liiga kiiresti läbi. Üks treeningkaaslane laenas Ruth Ware raamatut nimega “Luku taga,” mis oli nii põnev, et selle lugesin ka ühe päevaga läbi. Järgi jäi vaid lsv teemaline käsiraamat, mida ma lihtsalt ei suutnud lugeda. Ilmselt aju sai aru, et on puhkus ning puhkus peab olema 100% ka tööst!
Siin saab veidi aimu, milline meie hotellituba välja nägi. Meil vedas, meil oli olemas ka külmkapp, mida kõikides tubades ei olevat olnud.
Siin mina niisama õhtuses Monte Gordos. Ega seal linnakeses endas midagi väga vaadata ei olnud. Lihtsalt selline ilus rannapromenaad, aga suvel pidavat väga pop koht olema. Muideks funfact, seal linnas elab üle 3000 elaniku ja seekord märtsis treenis kokku seal üle 100 eestlase (samas kohas teevad trenni ka teised eesti jooksugrupid).
Meid juba teiseks trennipäevaks oli paras kogus inimesi juurde lisandunud. Pidavat olema koos lastega 52 inimest kokku. 🙂
Selline see esimene sissejuhatav postitus praegu saigi. Järgmises blogipostituses räägin, mida sai esimesel trennivaba päeval tehtud.
Mõnusat nädalavahetust seniks!
Merli