Järgmise sihtpunktina võtsin ette Sanuri, mis asus ookeani ääres ja kus oli 8km pikkune promenaad. Pikk rannapromenaad oligi põhjus, miks selle sihtkoha ette võtsin. Seal oli niii mõnus joosta! Sain teha seal pikemaid ja kiiremaid jookse. Bali tänavatel on üsna keeruline joosta, kuna jalakäijate mugavusele siin eriti rõhku ei ole pandud. Kusjuures isegi, kui teen siin jooksutrenni, pakuvad rollutaksod “do you need ?” Minu jaoks on see nii wtf moment alati, sa näed, et mul on trenniriided seljas, ma jooksen ning sa arvad, et vajan transporti?!
See selleks. Sanuri majutusega sain veidi üle. Vaatasin bookingust, et see asub rannast 2.5km, et selle maa kõnnin/jooksen maha ilusti. Reaalsuses oli hoopis majutus 5km kaugusel. Ehk siis oli vaja ikkagi kasutada rollutaksot, et randa jõuda. Oma esimesel Sanuri päeval läksingi kohe ranna kanti uudistama. Olin veidi tusases tujus hotelli asukoha kauguse osas ja ranna äärde jõudes keegi kogu aeg approachis mind, et tule rendi meilt rannnatooli jms. Tundsin, kuidas olen väsinud sellest, et keegi kogu aeg “tüütab” mind. Ja no siis oligi järjekordne pakkuja, kellele kutsumise peale pead raputasin. Seejärel ütles ta, et mul on jala peal äge tattoo, et kus ma selle tegin. Ütlesin, et Eestis ja eeldasin, et siis jätab ta mu rahule, sest siin väga ei teata, kus Eesti asub. Tihtipeale ütlengi Eesti asemel Euroopa. See mees aga teadis! Ta ütles, et see on väike riik. Küsisin, kus ta teab ja ta vastas, et talle meeldib vaadata youtubest erinevaid videosid. Ja no nii ta mu tähelepanu pälvis. Jäime jutustama Eesti ja Bali erinevustest. Temaga oli hea rääkida, sest tal oli väga hea inglise keel, mida siin liiga tihti ei kohta. Üleüldse siin inglise keel kohati downgradeb, sest peab rääkima mega lihtsas inglise keeles, et nad aru saaksid.
Ja niimoodi algas mu Sanuri sõprus. Need inimesed, kes omasid seal rannatoolide rendi äri, olid nii lahked ja toredad. Põhisõber oli Nyoman (mäletate Ubudis käisin Papa Nyomani juures). Ta tõi mulle kahel päeval kohalikku toitu lõunaks. Seekord proovisin üldse palju kohalikku toitu. Ega see minu jaoks teabmis maitse elamus ei olnud. Kuidagi kohati nagu maitsetu, samas vürtsikas. Mingid asjad väga rasvased (kartulijahus praetud mais nt) ja nätsked (mingi pannkoogi moodi asi). Aga mul on hea meel, et sain ära proovitud. Lisaks sai seal rannas ka head massaaži. Igatahes mulle jäi nendest nii hea mulje. Kui satute Balile Sanuri randa, siis minge rentige rannatoolid Nyomanilt ja Julianilt.
Nyomani ja Julijaniga siis.
Randa pidin igapäev rollertaksoga sõitma.
Mis nii elul viga. Teed oma jooksutrenni ära, kastad end ookeanisse ja värske kookos sind ootamas.
Üks kohalik toit, mida Nyoman mulle lõunaks tõi. Seal oli riis, nuudlid, kanaliha ja muna. Lisaks ka vürtse, mille osas ta sambla kohta ütles, et ära seda söö. Ma kuulsin, et seda söö. Well, suu põles tükk aega. 😀 Mingit seakamaraga rooga sain ka süüa ükspäev, aga sellest mul pilti ei ole. See oli minu jaoks liiga vürtsikas ja pekine.
Sanuri rannas käisin siis põhiliselt.
Hotelli manager soovitas süüa kohalikku toitu Warung Mak Bengis. Riis, praetud kala ja uhhaa moodi supp maksid kokku 3.- Kala oli väga hea. Supp omapärane ja väga vürtsikas. Usun, et korra võib sellise kombo ära proovida küll.
Üks pilt mu jooksurajalt.
Lisaks rannas lebotamisele sattusin Sanuris igal õhtul Iconi kaubanduskeskusesse, kus kogu aeg toimus ka midagi meelelahutuslikku. Igal õhtul kl 19 oli rannas tule ja veeshow laseritega.
Kaubanduskeskuses sees toimus ka erinevaid showsid. Oli nii traditsioonilist amfiteatrit kui ka jumalanna kostüümide moeshowt.
Kes soovib suveniire, soovitan seda poodi. Kui olin enda arust turul saanud mingid asjad mega soodsalt, siis seal poes olid need veel soodsamad.
Mida aeg edasi, seda armsamaks sai mulle ka minu hotell. Seal oli palju kasse, ilusaid lilli. Lisaks ka väga hea toit ning mediteerimiskoht, kus sai matil teha võimlemisharjutusi.
Vasakul pildil on näha see maisiplönn, mida tehakse kartulijahus. Mulle ei maitsenud… aga riis kanaga maitses väga hästi. See maksis hotellis alla 3.-
Kassid olid mul seal igal pool platsis. Tekitas koduse tunde. 🙂
Balil on nii mõnus ka see, et loodus ümbritseb sind igal pool.
Rannas paistsid ka mäed. Ma ei ole kindel, kas see on see mägi, mille otsa ronisin.
Viimasel õhtul Sanuris käisin üksi õhtusöögil ja pärast õhtusööki jalutasin mööda rannapromenaadi ringi ning avastasin seal kilpkonnade konservatooriumi. Nimelt nad võtavad sinna beebikilpkonni, kes looduses kohe hukka saaksid. Kasvatavad seal suuremaks ning siis lasevad ookeanisse tagasi. Sissepääsu ei olnud, aga vabatahtlikku annetust sai teha.
Mina üksi isendaga koos oma vaatega õhtusööki nautimas.
Kilpkonnade konservatoorium.
Sanurist edasi liikusin Bali lõunaossa Uluwatule, millest räägin järgmises blogipostituses. Sõitsin sinna 1,5h ja maksma läks see vaid 9.- midagi. See oli ka üks põhjus, miks üksi reisimiseks Bali valisin. Majutus ja transport on siin väga rahakotisõbralik üksinda reisijale.
