Hei-hei!
Ma ei oleks kunagi uskunud, et Bali mulle niivõrd meeldima hakkab, et olen siin juba nii kiiresti tagasi. 1.5 aasta jooksul siis 3.kord ja seekord täitsa üksinda. Tundsin, et vajasin aja maha võtmist, eluenergia laadimist ja üleüldse taastumist ning Bali tundus selle jaoks kõige sobivam koht. Mulle nii, nii meeldib siin. Need inimesed, see soodne massaaž (nt 60min Bali massaaži 5-6 eurot), see loodus ja hea energiaga atmosfäär.
Esmalt peatusin ma Ubudi piirkonnas. Siin on nii mõnus zen olek ja hea aura. Lisaks niisama olemisele võtsin tripid ette ka waterfallidele. Seekord külastasin siis kahte: Ulu Petanu waterfalli ja Manuaba waterfall. Kohale läksin grab rolleriga ja sõit maksis 40 000 kohalikku. Mõlema waterfalli pilet oli kohalikus rahas 30K. Ulu Petanu kose lähedal oli võimalik minna ka koopasse, mis oli 150m pikk. Sinna oli sissepääs 10K. Kui keegi on seal kandis, siis soovitan igal juhul ära käia. Mulle väga meeldis. Lisaks pärast Manuaba wateralli käisime kohaliku giidiga ka Luwaki kohvikus. Luwak on siis see loom, kelle kakast tehakse Balil kohvi. Kohvid ja teed degusteeritud, käisin ära ka Tirta templis, mis pidi olema Ubudi suurim. Seal oli sissepääs 75K. Minu jaoks see vb midagi nii erilist ei olnud, aga tasus ära käia. Seal oleks saanud ka pühas vees käia, aga see maksis eraldi ning mul oli juba waterfallide juures ujumisest veidi jahe olla (kuigi õues oli 30C :D). See oli õige mõte, et ei läinud, sest peagi hakkas julmalt vihma sadama. Bali jumalad vist hoidsid mind. 🙂
Ulu Petanu Waterfallil
Sama waterfalli lähedal oli ka üks väiksem waterfall, kus julgesin end ka vette kasta.
Samas piirkonnas sai minna ka ühte koopasse, mis oli 150m pikk ja eraldi sissepääsuga. Meie rahas oli 0.50.- nii et soovitan igal juhul ära käia.
Koopast ma otseselt pilti ei teinudki, kuna seal oli nii pime, aga ühes kohas oli silt, kuhu sai minna koopasse mediteerima. Ja no seal oli ofc mega pime.
Koopasse minekuks pidi selle jõe ületama bambussillal.
Kui olin koopas ära käinud, siis seal ootas üks mõnus kohvik, kus tellisin endale coconuti ning lugesin raamatut. Vaade oli ülevalt alla jõele.
Ka nii võib ju elektrit kasutada. Allpool tehti keevitustööd…
Siin pannakse jumalate jaoks ande. Huvitav, kas sealne jumal suitsetab? 😀
Edasi läksin Manuaba waterfalli juurde, kus mulle anti kaasa ka giid. A ja sissepääs maksis 30 tuhat kohalikku ehk meie rahas umbes 1.60.-
See giid oskas väga häid pilte teha. Hiljem sain teada, et ta ongi fotograaf.
Seal waterfalli all sai ka ujuda. Kõrval oli ka teine waterfall, kust langes alla soe vesi.
Waterfalli juures sai ka kaljude vahel jalutada.
Augus oli minu giidiks siis.
Ta pakkus, et viib mu tasuta Luwaki kohvikusse. Luwak on siis Balil see loom kelle kakast tehakse hirmkallist kohvi. Nimelt ta sööb kohviube, aga need ei seedu ära, nii et hiljem saab ilusti sellest kohvi teha. Õlal on mul kodustatud luwak. Ta pidi olema nagu kass.
Siin on näha luwaki kakat.
Samas kohas oli ka kodustatud ööküll.
Ja madu, keda pakuti mulle ka ümber kaela, aga keeldusin viisakalt. Üleüldse tekkis küsimus, kas tal on üldse hea seal lampi kuskil laua peal vedeleda?
Siin mina degusteerimas erinevaid Bali teesid ja kohvisid. Väga pop on niimoodi turistidele teha deguste.
Kuulsas Ubudi Tirta templis. Sissepääs oli 75 000 kohalikku. No ma ei tea, minu jaoks see tempel ei olnud midagi erilist.. Kõige erilisem oli ilmselt see teadmine, et seal maja otsas asub Indoneesia presidendi maja…
Seekord käisin ära ka Mount Baturi matkal. Matk maksis 400K ehk meie rahas siis kuskil 21.- Sisaldas endas transfeeri, hommikusööki ja giidiga matkamist. Start oli megavara. Kell 2 öösel pidi juba valmis olema. Mäe algusesse sõitsime kokku kuskil tunnike, enne oli peatus kohas, kus meile pakuti banaanipannukat, teed ja kohvi. Edasi läksime juba nn mäe base campi, kus meile anti taskulambid ja hommikusöök mäele kaasa (seal oli 2 saia, 1 muna ja 1 banaan). Alguses oli üsna lihtne, pikalt läks asfaltteed, aga mingi hetk läks korralikuks mägimatkaks see asi ära. Mööda kive ja vulkaanikiviliiva sai üles turnitud. Ma arvasin, et Bali Klingkingi beachi matk oli mu elu raskeim. Noup, nüüd võitis Mount Baturi matk selle tiitli. 4km üles mäge, aga see oli seda väärt. Mu elu kõrgeim jalksi matkatud mägi sai vallutatud. 1717m. Üles jõudsime päikesetõusu ajaks nii nagu planeeritud. Mida aga ei olnud, oli päike, sest pilves oli. Hoolimata sellest oli see vaade mega! See, kuidas valguse saabudes hakkas välja tulema teine mägi ja pilved selle ümber. No mega, mega! At the end everything was worth it! Kes selle matka plaanivad ette võtta, siis kindlasti soovitan kaasa võtta soojemad riided. Mida üles poole, seda külmemaks läks. Meie saime üleval ka veidi vihma, õnneks mul oli vihmakeep kaasas. Kahetsesin aga et ei võtnud jopet kaasa.
Nii võimas oli, kui see teine mägi hakkas pilve tagant välja tulla. Reisile võtsin kaasa ka ühe vitamin Welli, mille jõin mäkke jõudes ära.
Minu elu kõige kõrgeim mägimatk, 1717m.
Seal oli imeline jalutada.
Lisaks sai seista kuuma auru käes, mis mäe seest välja tuli. Kuna mäe otsas oli üsna külm, siis see soe aur oli väga soojendav.
Vahepeal matkasime alla mööda laavakivi.
Täitsa tore oli pärast rasket matka alla tagasi jõuda, kus hakkas jälle soe.
Ka pärast Mount Baturi matka viidi meid luwaki kohvikusse ehk jälle sai teesid ja kohvisid degusteerida.
Ja ka seal oli kodustatud luwakke.
Ubudis olles soovitati mul käia ära ka Papa Nyomani juures. Refleksoloog ja ravitseja. Ka see oli kogemus omaette. Ma ei oskagi seda hästi kirjeldada. Ta vajutas palju punkte läbi, mis olid mul niii, nii valusad, aga ta sai juba sessiooni käigus need paremaks. Mis minu jaoks aga oli nö wtf moment, oli see, et järsku ta ütles eesti keeles aitäh! Me ei olnud enne rääkinud, kus ma pärit olen!!! Enamik inimesi Balil ei teagi, kus see Eesti on. Papa Nyomani juures muidugi on paljud eestlased käinud, aga ikkagi, kuidas ta aru sai… Seanss ise kestis 20minutit ja tasu on südametunnistuse järgi. Mina pärast seanssi tulin lihtsalt hotellituppa magama. Kuidagi nii suur rammestus oli peal. Üleüldse oli väga kummaline olla hiljem. Kokkuvõttes jällegi külastus, mida väga, väga soovitan. Mul on niiii hea meel, et mulle seda soovitati ja ma seda kuulda võtsin.
Papa Nyomani aadress, kes soovib samuti seda kogemust saada.
Järgnevalt kostitangi teid erinevate piltidega Ubudist.
Ühel õhtul käisin Ubudi Watertemplis traditsioonilist Bali showt vaatamas. Ka see oli kogemus omaette, mida väga soovitan. Sissepääs maksis meie rahas 5.- ja etendus kestis kokku tund aega. Sisenedes sai ka värskendava tervitusjoogi.
Pärast sai nendega ka pilte teha, aga millegi pärast vaid meestantsijatega.
Minu majutus asus Monkey Streetil Monkey Sanctuary lähedal.
Jumaldan lihtsalt neid Bali templeid ja kujukesi.
Ühel päeval läksin jalutama Campuhan Ridge Walkile, mis algas 3 püha jõe suubega.
Hiljem käisin samal rajal ka jooksmas. Vahepeal oli nii mõnus nautida värsket kookost riisipõldude vahel kohvikus.
‘ 
Seal üleval oli ka palju nn kuntsike maju, kus sai kohalikku kunsti osta.
Pärast matkasid oli 3.- jalamassaaž eriti mõnus.
Massaažis käisin juba eelmisel korral avastatud üliodavas ja heas kohas. Kui peaksite sinna sattuma, siis küsige Meiminni. Ta tegi niii head massaaži. Ja nii kahju oli, et ta ise teenib vaid 20% kliendi pealt. Ehk kui tund aega massaaži on 100 000 kohalikku, siis tema teenistus on sellest 20 000 ehk 1.-…
Kes Balil käinud, teab, et kui eurod ära vahetad, saad kohe miljonäriks.
Yes, I am! 🙂
Üks päev sai end veidi ka lille löödud.
Ja siinkohal Ubudi eri lõpetangi, sest sealt edasi suundusin Sanuri ning seal ootasid juba uued seiklused!