„Aga sina oled elulõpuni peksa saanud naine“ ütles mulle mees, kes ilmselt oma halvimas unenäos poleks osanud näha, et mina polnud enam see ohver, kes vägivalla maha vaikiks nagu tema eelmised ohvrid olid teinud… Täna ma ei keskendu vägivaldsele suhtele, kus olin ohvri rollis, vaid sellele, kuidas minust sai ellujääja seda kõige suuremas tähenduses.
12.märts 2018 jooksin pärast järjekordset vägivallaepisoodi töölt Kolde politseijaoskonda. Tundsin sellel hetkel, et jooksen elu eest. Ilmselt jooksingi. Mul oli seal suhtes kõik ära võetud, aga viimast asja- reisimist- ma enam ei lubanud. Minu karikas oli täis saanud, ajas nii üle, et politseisse avalduse tegemise nädalal viibisin jaoskonnas kokku 7h ja andsin ütlusi, ütlusi oma blogi põhjal, mida olin suhte ajal eneseteraapiaks pidanud.
Õnneks mu teele sattus õige terapeut, Helen Sööl, mu päästeingel. Psühhiaater, Eik Ellu, kes aitas mul lahti mõtestada, miks olin vägivaldsesse suhtesse üldse sattunud. Teraapiates käimine oli raske aeg, ma olin kui pesumasin, kus kõik tunded pöörlesid ringi: igatsus, viha, viha, armastus, kurbus, viha, alla andmise soov, kõik läbisegi ja niimoodi 24/7. Sama aasta 2.oktoobril tuli kohtulahend, kus ta mõisteti süüdi tema vägivaldsuse tõttu. See oli kergendus, et mind usuti ja oli paranemise teekonnal oluline samm.
Ma ei olnud üldse rääkija ega jagaja tüüpi (vaadake mind praegu :D) Ma olin oma peas natuke mõelnud, et kui ma saaksin ühel päeval kasvõi üht naist oma looga aidata, siis minu läbielamised ei ole läinud tühja. 2019.aasta juulis tundsin, et olen piisavalt taastunud ja valmis oma blogi sissekandeid avalikult jagama. Tegin selleks oma FB lehe ja hakkasin vaikselt sisu jagama. Üks meestuttav ütles, et aga jaga neid screene ka, las inimesed näevad, kuidas üks vägivaldne mees päriselt kirjutab ja käitub. Tegin üks õhtu seda.
Järgmine hommik ärkasin üles ja see, mis oli juhtunud, oli meeletu. Arvasin, et telefon on rikki läinud, järsku hommikul oli nii palju teateid, sõnumeid. Sõnumeid nii naistelt, kes olid sarnases olukorras olnud kui ka sõnumeid inimestelt, kes kiitsid mu julgust. Neid naisi oli nii palju, kes olid olnud sarnases olukorras. Alguses tundus, et kõik on minu eksiga koos olnud. Tegelikult aga on täitsa vägivallatseja isiksusetüüp olemas.
Nendel naistel oli samuti abi vaja traumast taastumisel või vägivaldsest suhtest väljumisel. Lõin salajase virtuaalse tugigrupi. Järgmine hetk sain juba Julge Kodaniku Aumärgi Justiitsministeeriumi poolt. Meedia tundis huvi, andsin elu esimesi intervjuusid, teleintervjuu otseetris. 24.veebruar 2020 osalesin presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtul seetõttu, et olin aidanud kuriteoohvreid.
Töötasin küll avalikus sektoris, aga mitte sotsiaalvaldkonnas. Üks hetk tundsin aina enam, et mida päev edasi, seda rohkem, et olen vales kohas. Ma tahtsin aidata, ma tahtsin sotsiaalvaldkonda. Tuli välja, et sinna saamine ei olegi nii lihtne, selleks on haridust vaja ja minu avaliku halduse baka ei sobinud. Lisaks mul oli vaja tõestada, et ma ei ole lihtsalt kogemusega ohver, vaid ma olen spetsialist, kes selles valdkonnas suudab päriselt midagi ära teha. Hakkasin osalema kõikvõimalikel sotsiaal ja psühholoogia alastel koolitustel.
2021.aastal loodi Tallinnas ametikoht lähisuhtevägivalla peaspetsialist. No see oli ju täpselt mulle! Ma ei saanud sinna, aga juhtus nii, et see, kes minema pidi, ütles siiski koha üles. Tehti uus konkurss ja ma sain selle koha. Hiljem öeldi, et ma lõin lihtsalt oma entusiasmiga. Mu arvamus ja teadmised läksid aina enam korda, koolitasin end veel ja veel. Meedias avaldati erinevaid artikleid, ajakirjanikud küsisid minu arvamust lähisuhtevägivalla teemadel. Olin sõiduvees, kuniks enam ei olnud. Tuli välja, et osa minu ameti allasutuste inimestele ei meeldinud, mida ma teen, nende arvates olin ikkagi ohver, keskendun liiga palju naistevastasele vägivallale, mehed kannatavad ju ka.
Jah, ma tean, et kannatavad, aga statistika ja teadusuuringud ütlevad, et 80% ohvritest on naised ja just naistevastase vägivallaga tuleb tegeleda, et ühiskond muutuks. Ma tundsin, et mul on vaja ronida kõrgemale, et oma missiooni suuremalt ellu viia.
Töö kõrvalt olen olnud toimetamas vabatahtlikult, aidanud oma tugigrupis naisi. Nõustanud neid naisi, kes mulle kirjutanud on sotsiaalmeedia vahendusel. Proovinud ühiskonnas tõsta teadlikkust nii palju kui võimalik.
2022.aastal märkas ka minu ponnistusi heategevuslik saade nimega Südamesoov. Ühel hommikul helistati mulle ja küsiti, mis on minu Südamesoov? Ma ei osanud midagi soovida, mul on ju tegelikult kõik olemas, tänu endale. Ainuke, mis mõttesse tuli, oli see, et olla nö päris, vajan ma paberit ehk siis tahtsin minna kogemusnõustajaks õppima. Nende saate kaudu oligi mul võimalik see unistus ellu viia. See aasta olengi peagi kogemusnõustamise õpinguid lõpetamas. Kogemusnõustamise praktika on andnud jällegi palju enesekindlust, et ühiskond vajab professionaalset abi.
Kui ma olin oma eelmises töökohas madalseisus, kus ka mu tollane juht ütles mulle, et ta ei ole kindel, kas ma olen hea. Mina aga teadsin, et olen, isegi, kui hakkasin seda korraks ise ka uskuma, et äkki ikkagi ei ole. Õnneks taipasin minna tööpsühholoogi juurde, kes oskas nii õigeid küsimusi küsida ja julgustas mind oma väärtustele kindlaks jääma. Minu tugevus on olnud küsida abi. Sain sealt nii palju enesekindlust juurde, et julgesin kandideerida Sotsiaalministeeriumisse. Esimese korraga jällegi ei saanud, aga ma jäin neile seal meelde ja järgmisel konkursil kutsuti mind uuesti kandideerima.
12.detsember 2022 astusin Superministeeriumi majast sisse, sõitsin liftiga üles 5.korrusele ja mulle meenus, kui ma olin alles üliõpilane, siis ma unistasin ühes loengus sellest, et minust saab ka ühel päeval nõunik. See unistus tulenes sellest, et meil käis ühe ministeeriumi nõunik külalisloengut andmas ja ta tundus nii tark, haritud ja lugupeetud inimene. Siin ma siis oma eluga praegu olen. Oma unistuste töökohal, aga mitte lihtsalt nõunik, vaid ohvriabi nõunik ja keegi ei saa mulle öelda, et ma ei ole piisavalt hea. Ma olen lausa väga hea ja tänu sellele, et ma julgen olla haavatav, otsida abi ja pürgida aina edasi, ei jää ma kunagi ohvri staatusesse kinni, vaid olen tõeline ellujääja seda kõige suuremas tähenduses.
Aitäh!