Täna tegime Anita Räpp’ga Instagramis live vaimse tervise hoidmise kohta pärast vägivaldsest suhtest lahkumist (https://www.instagram.com/tv/CaFmE2HhHrf/?utm_source=ig_web_copy_link). Õrnalt oli juttu ka taasohvristamisest, millest olen varasemalt vanas blogis kirjutanud. Nüüd toon vana postituse uues kuues teieni, õigemini tegelikult põhitõde on ikka samaks jäänud.
Aeg-ajalt kuulen nii teistelt kui ka enda kohta, kas on vaja siis endiselt sellest nii palju rääkida. Minu jaoks võrdub see sellega, et okei, kogesid läbi, said üle ja nüüd ole edaspidi vait. Ei-ei-ei, nii minu jaoks see asi ei käi. Ellujääjal on õigus just nii kaua leinata, kui tal selleks vajadus on. Mina aga, tänu sellele, et ma ei ole vait ning räägin veel ja veel ning veel, võtavad minuga ühendust aina uued ja uued naised, kes kannatavad lähisuhtevägivalla all. Siinkohal oleks paslik mainida, et lähisuhtevägivallaga oleme Euroopas ESIMESEL KOHAL! Ainuke hea asi on selle topis olles see, et enam hullemaks minna ei saa, küll aga paremaks.
Taasohvristamine on ka see, kui keegi otsibki abi, olgu see siis lähedane inimene, sõbranna, mõni ametnik, kes ütleb, et see asi ei ole ju nii hull. Kannata ära, eriti olen kuulnud seda naiste käest, kes kannatavad vaimse lähisuhtevägivalla all ning talle öeldakse, et vähemalt ta ei löö sind. Mina olen alati nendele naistele öelnud, et vaimne vägivald on kohati isegi hullem kui füüsiline, sinikad paranevad ära, aga katkist hinge parandada, see on väga pikk protsess ja kas üldse saabki sellest kunagi täielikult üle?!
Lisaks see, kui lähedased inimesed hakkavad sinust eemale hoidma, keeravad selja ja suhtuvad sinusse kui katkuhaigesse. Võib olla nad ei oska muudmoodi, neil on keeruline mõista, kardavad ise midagi, aga naisele, kes on väljumas/väljunud vägivaldsest suhtest, on see samuti väga suur üleelamine ning lähedaste toetus ja olemasolu ülioluline!
Taasohvristamine, lausa kübervägivald see, kui keegi on võtnud julguse rääkida, siis tulevad õelad kommentaarid, et ise andis põhjust, ise oli hoor ja kullakaevaja jne-jne. Mäletan, et ka minult üks tuttav küsis: “mis sa siis tegid, et sa teda vihastasid?” Ma olin too hetk nii hämmingus, see naisterahvas oli üks esimesi inimesi, kellele ma sellest üldse rääkisin. ÜKSKÕIK, MIDA NAINE TEEB VÕI EI TEE, EI ANNA SEE ÕIGUSTUST LÖÖMISEKS! Miks heidetakse ette, et naine ei lahku suhtest, kust mees lööb, aga miks ei küsita mehe käest, kes lööb, miks ta seda naist siis maha ei jäta, kui väidetavalt naine temas vägivalda tekitab?!
Merli