Olen 50aastane naine, mul on 4 last, noorim 17, vanim 32. Abielus olen olnud 2 korda, esimene oli joodik, teine oli vägivaldne. Esimesest abielust 3 last, noorim teise mehega. Enne viimast abiellumist olime mehega koos 5 aastat. Mees napsutas, siis muutus vägivaldseks, algselt lõhkus lihtsalt mu asju. Tekitas mulle eluaegse trauma-meniskirebend, nüüd on sellest juba 15 aastat möödas. Ta sõimas mind pidevalt roppude sõnadega. Talle meeldis väga kõri peal istuda, mind lämmatama. Üritasin lastele ikka isa hoida. Raske lahutus, tahtis pool korterit, lapsele elatist ei maksnud. Sügav depressioon- 2 aastat rohtusid. Jalutasin metsa, kas panen omale käe külge või mitte, aga ma ei suutnud, kuna mul 4 last.
Pärast lahutust tekkis üks sõber, meil midagi füüsilist ei olnud tükk aega, aga ta oli abielus ja mingil hetkel lõpetasin selle üle10 aasta tutvuse ära, ma ei saanud kellelegi nii teha.
Seejärel hakkasin internetist otsima suhteid. Enne lahutust olin paks ja suur, 110kg, aga nüüd tundsin, et hakkan enda elu elama. Lapsed on suured ja nüüd olen heas vormis. Sõbranna oli ka eeskujuks, et sai interneti kaudu hea suhte. Kohe hakkasid kirjutama igasugused, aga eks ma sinisilmne olin. Tutvusin ühe meesterahvaga, kes tahtis kohe helistama hakata. Meil olid 5 ja 9 tunnised kõned, meil oli nii palju rääkida, nii palju ühiseid väärtusi ning siis hakkasid kuidagi naljakad detailid, ta ei lasknud mul magama jääda, tahtis aina edasi ja edasi rääkida.
Lõpuks saime kokku. Kummaline oli see, et ta ta oli suur ihnuskoi, muuseumisse ei tahtnud minna, et pilet liiga kallis ja tal endal ka kodus muuseumiväärtuses asju. Tööl ta ei käinud, kuna kõik endised ülemused olid jobud, oli igalt poolt riiuga lahkunud. Tema jaoks tähendas aiatöö meelelahutust, nt okste riisumine. Nii kummaline oli see, et tal olid oma kiiksud, mille peale ta väga vihastas, kui söögilauas pead raputasin selle peale, et ta võipaki laualt vastu maad viskas, kuna ma ei olnud seda koheselt külmkappi tagasi pannud, et või rääsub ära. Ta karjatas: “kui sa veel pead raputad, siis ma löön sind.” See ja paljud sarnased juhtumid näitasid, et inimesel on äkkvihaga probleeme.
Pidevalt soovis, et oleksime tema juures, kuna minu elamises oli kõik valesti, süüa tegin valesti, koristasin valesti. Samas survestas, et võtaksin haiguslehe, et saaksin rohkem temaga olla, lõpuks jäingi palavikku ja võtsin ning läksin tema juurde haigust põdema, siis teleka vaatamisel kiitsin tema jaoks valet inimest, mille peale ta märatsema hakkas, lõi mind ja loopis mu asjad laiali. Vastu hommikut, endiselt kõrges palavikus, pakkisin oma asjad kokku ning läksin minema sealt. Mingi hetk ta vabandas ise uhkelt öeldes, et tema muidu kunagi vabandust ei palu.
Jätsin selle asja sinnapaika, hakkasin edasi suhtlemisportaalis suhtlema, aga me leppisime siiski lõpuks ära. Kevadel, nädal enne ta sünnipäeva möllasin ta aias lillepeenardega, tema magas toas. Ahju alla tule tegemine oli kellaajaliselt väga paigas, selle olin maha maganud ning selle peale ta ise mingi hetk ärkas ja sain sõimata ja niimoodi muhke pähe, et õigel ajal tulega söögitegemisel ei arvestanud.
Majapidamine oli väga vanaaegne, vesi ei olnud sees, käimla õues. Ta väga solvus, kui ma julgesin öelda, et me elame siiski 21.sajandil. Isa elas tal teises toas ja ema oli maetud aeda. Vahepeal ta ikkagi püüdis, tõi mulle shokolaadi, ehitas riiuleid, ehitas majja väikese kraanikausi ja dushi, et ma ei peaks talvel külmaga välikäimlasse minema, kuna olin eelnevalt saanud sealt omale põiepõletiku. Tema pesu pesin enda kodus, kuna tal endal ei olnud pesumasinatki. Seda tegin ma õigesti ja see talle sobis.
Kui ma mingi aeg pärast lahkuminekut, taas suhtlusportaalis tegutsema hakkasin, avastasin, et mu kirjad on läbi loetud, räägitud erinevate inimestega. Vahetasin paroolid, aga ta on ikka kursis, mida ma kellegagi kirjutanud olen. Sama on välja tulnud ka tema eelmiste naiste kohta, et ta teab täpselt, mida eksid tal teevad. Tema arvates olin aga mina see, kes pani kõrvalt (aprillis ta lõi mind viimati ja mais alustasin taas suhtlusportaalis suhtlemist). Suhtlesin mingi aeg tema tädiga, kelle käest kuulsin, et mehe emal oli ka keeruline lapsepõlv, igal lapsel erineval isa, mõni isa oli tütreid ahistama hakanud… Lisaks tuli välja, et see mees on sinna perre lapsendatud. Ja tal ei ole ükski suhe kestnud rohkem kui pool aastat.
Seks meil klappis, viimane lahutus oli 2005, meie saime kokku 2018 ja see oligi aeg, kus nautisin taas naiseks olemist, ma ise ka pingutasin, panin seksika pesu selga, füüsiline klapp oli hea, lõin end sinna minekuks lille. Samas minu karistuseks oli näiteks ka see, kui ma teda vihastasin, siis tema ei läinud hambaid pesema.
Mingi hetk võtsin ühendust Ohvriabiga, et paariteraapiasse minna, aga Ohvriabi kutsus mind hoopis nende juurde. Politseisse pöördusin ka tema enda tädi soovitusel, aga menetlust ei alustatud, kuna ei olnud piisavalt tõendeid ehk sinikad olid selleks ajaks juba kadunud ning muidugi me suutsime ära jälle leppida. Varem ma ei saanudki aru, et sellised mehed on olemas, siis aga lugesin seda Bancrofti raamatut “Miks ta seda teeb.” Mees on 47 Järvamaalt.
Kõiki intsidente enam ei mäletagi, aga vähemalt viiel korral tuli ikka tõsiselt kallale. Ja ütles, et tark naine oskab õigel ajal vait olla, ta kehtestas sellise reegli, kui tema ütleb kolmandat korda, et sellest me ei räägi rohkem, siis ta lööb mind, kuna ma nii loll olen ja aru ei saa, et ta sellest rohkem ei räägi.
Pärast seda juhtumist panin suhtlusportaalis panin konto üldse kinni ja tegin mujale, aga tal oli igal pool konto olemas. Nuhib aga siiani, ma ei julge FB-s midagi kirjutada, tal on kohe kõik teada. Kui ma kellegagi suhtlema hakkasingi, siis oli sellele mehele saadetud libakonto alt kiri, et ära sa …. niku, saad haigused külge!
Miks ma mõtlesin, et minu lugu on teistele naistele õpetuseks? Just sellepärast, et justkui elukogemus oli halbade meest näol olemas, aga ikka suutsin ka sellises vanuses taas sellise inimese otsa sattuda, kuigi jällegi imelikud märgid olid kohe olemas.