Minu mõtted

Hei-hei! Vaatasin, et seda järjejuttu olen viimati kirjutanud veebruaris. Uuhh, kui palju on vahepeal juhtunud ja uuhh, kui mitmeid kordi olen mõelnud, et tahaks oma emotsioonid kirja panna, aga ei ole olnud selleks mahti ning olen ka mõelnud, et lasen emotsioonidel lahtuda enne kui paugutama hakkan. Ehk et olen sellessuhtes edasi arenenud, et ei pane […]

Hei-hei! Ei olegi ammu siin teema all kirjutanud. Lisaks ei oleks kunagi arvanud, et kirjutan veel sellisel teemal nagu liiklusõnnetus. Kes seda muidugi ikka ette oskaks näha. Minu jaoks juhtus see muidugi kõige halvemal ajal üldse, aga lohutan end sellega, et pärast mõõna pidi ju tõus tulema. Niisiis sõitsin eelmisel nädalal arsti juurde. Tahtsin veel

Olen tegelikult juba varemgi tahtnud kirjutada ühest Eesti suunamudijast, kes kirjeldas, kuidas tema võitleb kiusamise ning vaimse vägivalla vastu. Ise samal ajal sõimab inimesi paksudeks, lollideks jms. Ei ole minu meelest okei eeskuju. Eriti veel paljudele noortele, kelle jaoks ta iidol on. Justkui tema on oma välimusega teistest parem. Ei, ei ole. Eesti ühiskonnas nähakse

Ma pole ammu vägivalla teemadel midagi arvanud. Kohati ei olegi tahtnud, kuna olen jäänud siin justkui mitme tule vahele. Suve lõpu poole sattusin rünnaku alla, kuidas ma ei seisa ikkagi piisavalt vägivalla ohvrite, sh laste eest, kuidas ma kasseerin vaid raha sisse ning üleüldse olen nii mäda inimene, et ma ei tohiks lapsigi saada. Neid