Hei-hoo! Long time no see! Vahepeal käisin korra uuesti uurija juures. Algul oli endal hirm, ärevus nagu oleks midagi ise valesti teinud. Uurija tahtis lihtsalt mõned asjad üle täpsustada. Nimelt, paberi puhul, kuhu O on alla kirjutanud, väidab tema, et ei ole seda kunagi näinud. Allkirja tunnistas, aga teksti mitte. No anna abi, kuidas ma […]
“Iga ühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida, iga ühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata “ on ühe laulu sõnad, mis kirjeldavad praegu minu olekut. Eelmine nädal oli raske, väga raske, kuniks ma murdusin?! Või siiski oleks õigem öelda, et ammutasin uut energiat?! Igatahes laupäeval oli koolikokkutulek ja alguses ei olnud, kuidas nüüd öeldagi,
Eile oli raske päev, niii väga raske päev. Hakkasin instas followma ta naist ning ta võttis mu kutse vastu (tal oli konto privaatne) ja oh üllatust…Kui ma veel ise sisimas natuke lootsin, et äkki on nad nüüd alles ära leppinud, aga kus sa sellega. Tal oli seal pildid… jõuludest, kus O saatis mulle veel pilte,
Tead, mis veel, mu “kullakallis hulluke”, mäletad seda märtsikuu laupäeva, 24.märts, kui sa mulle vahetpidamata helistasid ja smsi saatsid, et vabandad ning et ma kuulaks ära, mis sul öelda on. Samal ajal MAGASIN KELLEGI TEISEGA! Ma ei vaadanud sel hetkel loomulikult telefoni, aga olin täiesti kindel, et see oled sina. Helinaks oli mul laul sisemisest
Ise tunnen, et tahaks talle kätte maksta, niiiii väga tahaks kätte maksta, niiiii väga tahaks sellele naisele saata tekstid, kus O vannub mulle igavest armastust ja bla, bla, bla. Lugesin täna enda vastused ka läbi. Süda läks pahaks, kui imal, kui loll. Kirjutasin stiilis, et olengi tema pärast kõigeks valmis ning lepin tema nõudmistega ja
Uuuhhh.. Millest nüüd alustadagi… Vahepeal tegin endale Tinderi ja siis õnnestus O fake konto otsa sattuda… Mees, kes saatis, kas vaid näost või vaid kehast pilti, ei rohkemat (eks O teadis ju hästi, milline see minu tüüp on). Mees, kes kõlas nii kahtlaselt O moodi, et tema hindab naistes ausust, truudust ja seda, et ei
Täna olen tagasi tööl pärast 1,5 nädalat haiguslehel olemist. Täitsa tore on olla tagasi, kergem, rõõmsam. Isegi üks töökaaslane ütles, et näen puhanum ja rõõmsam välja. Tööl tabas mind muidugi pommuudis. Nimelt tuleb välja, et mister Hull oli sunnitud oma eelmisest töökohast lahkuma, kuna tal oli seal olnud töökaaslasega SAMA ASI ja see asi oli
Politseisse jooksmisest on möödunud 2 nädalat. Kokku käisin too nädal 3 korda jaoskonnas, umbes 7h kulus selle kõige peale aega. Teine kord olin seal 4h ja võtsime step by step mu blogi läbi. Jumal tänatud, et olen kõik kirja pannud. Kuigi 4h see oli niiii väga raske. See nagu ei olnud mina, see ei ole
Õudusunenäo lõpp või luupainaja algus?! Täna olen töö juures ja kirjutan, kirjutan nii, et kõik, kõik on nüüd tõesti, tõesti läbi?! Ma pean kogu oma jõu kokku võtma, et astuda sellest nõiaringist välja!!! 11.03 pühapäev, olin kodulinnas. Eelnev õhtu pidin muidugi pildi saatma, et ma ikka ema juures olen ning kui oleksingi õhtul tahtnud kuskile
19.02 esmaspäev, tööpäev. Arvate, et ta jättis mu rahule?! Eiii… Käis ja nurus musisid ning kallistusi, ma ei tahtnud, ei tahtnud… aga lõpuks andsin ikkagi järgi. Ütlesin ka, et ma ei suuda seda andestada, eriti, kui ta ei kahetse ka. Ega ta ei kahetsegi ja ta ei häbene seda välja öelda. Tunnen, kuidas ma ise