Alustan siis algusest. Minu ja selle psühhopaadi suhe algas 7 aastat tagasi. Mul on kaks last, üks eelnevast kooselust ja teine temaga. Suhte alguses oli vägivalda vähem, mõned raputamised ja tõukamised. Lootsin, et see möödub, kuid ei. See aina süvenes. Ma kartsin sellest kellelegi rääkida, vaikisin ja neelasin kõik alla. Ta suutis minuga manipuleerida ja […]
APPI, MA KARJUN APPI!!! Ma ütlesin, et ma ei taha temaga enam tegemist teha, palun lasku mul minna. Seejärel hakkas pihta, et jääme sõpradeks, tema teeb mind korda, aga see tähendab ikkagi seda, et ma ei või aasta otsa kuskil peol ega üritustel käia. Täna ma sain isegi selle eest peapesu, et solaariumisse läksin, miks
Oeh, oeh, oeh. Ma ei jaksa, ei jaksa, ei jaksa. Olen vaimselt niiiiniiii läbi. Täna telefonis kokku rääkinud vähemalt 5 tundi!!! Ma ei saa enam oma igapäevaelu elada normaalselt! Tänane teema oli siis sellest, et kui ma olingi oma eksi maha jätnud, siis paar päeva hiljem oli jaanipäevapidu. Tema mind endaga kaasa ei võtnud, kuna
…Ta viidi hullumajja. Hommikul mingi aeg kirjutas, et ta ei või telefonis olla, aga salaja püüab mulle tekstida. Kiirabi kutsus ta sellepärast, et ta tahtis end ära tappa. Sellel hetkel ma mõtlesin, et jooksen kaugele, kaugele ära selle inimese eest! Ta ei ole normaalne, vaimselt ebastabiilne, siis hakkasin mõtlema, et ta on rääkinud, kuidas tal
Tänaseks on järjekordselt kõik korras, tema poolt. Ta on hea tujuline ning ütles mulle, et nüüd ta ikka teab, kui palju ta mulle tähendab, sest ei saatnud pärast sellist tegu teda persse ning võin ükskõik, mida temalt paluda ja ta teeb seda, et see käitumine heaks teha. Kassile lubas ka mänguasju tuua. Nüüd siis sellest
Saime siis lõuna paiku kokku ning tulime minu juurde. Mees oli kui ümberlülitatud, heas tujus, hoolitsev- kõik superhüper. Sõime kõhu täis, seksisime, kuigi see tunne ei olnud minu jaoks enam päris see, oli ja nagu ei olnud ka. Jäime kaisutama ning siis läks teema jälle nendele häirivatele faktoritele. Ta oli vahepeal uuesti suitsetama hakanud ning
Augusti lõpus lendasime koos ema, õe ja õemehega nädalaks Maltale. Minu jaoks täiesti uus koht avastamiseks ning Malta üllatas mind väga mitmes mõttes positiivselt! Bookingu kaudu võtsime omale kahe magamistoaga apartmendi, kuhu neljakesi lahedalt ära mahtusime. Asukohaks Santa Venera, mis ei olnud pealinnast Valettast üldse kaugel, 2km. Saare avastamiseks rentisime auto, millega õnneks sõitis mu
Pühapäeval, 2.veb asusime taas varakult teele, Miami poole tagasi, et ära anda rendikas ning kokku saada siis mu õe, õemehe ja emaga, kellega koos juba edasi Key Westi poole hakkasime trippima. Kuna tegemist oli päevaga, millal toimus SuperBowl, siis liiklus ja autorentimise järjekord oli MEEELETU! Ausalt, Eesti ummikud ei ole ikka mitte kui midagi võrreldes
“Don’t worry about a thing, Cause every little thing gonna be all right.” B.Marley Kell 5.50 oli äratus, 6.40 startisime sadama poole, et minna praamiga Bahama Saarele nimega Bimini (piletid ostsime enne ära (https://gobahamasplus.com/). Ühe päeva kruiisi hinnaks oli 175 eurot, mis siis sisaldas sealse Hilton hotelli basseiniala pääset. Päris kallis, aga igati seda väärt!
Täna hommikul kiskus asi jälle hulluks. Tema on nõus mulle uue võimaluse andma, alustame puhtalt lehelt, mis tähendab seda, et mul on 0 pidu ja üritust ning ürituste kohta ütleb tema, kas võin minna või ei või minna. Teiseks soovis ta, et ma kirjutaksin ise oma eksile kirja, kus kõik ära räägiksin, kolmandaks, et pean