Täna tegime Anita Räpp’ga Instagramis live vaimse tervise hoidmise kohta pärast vägivaldsest suhtest lahkumist (https://www.instagram.com/tv/CaFmE2HhHrf/?utm_source=ig_web_copy_link). Õrnalt oli juttu ka taasohvristamisest, millest olen varasemalt vanas blogis kirjutanud. Nüüd toon vana postituse uues kuues teieni, õigemini tegelikult põhitõde on ikka samaks jäänud. Aeg-ajalt kuulen nii teistelt kui ka enda kohta, kas on vaja siis endiselt sellest nii […]

Uuuh, täna on 14.veebruar. Sõbrapäev. Tore päev. Paar tundi tagasi sain üllatuse osaliseks. Mulle toodi lilled. Jalutasin sõbranna juurest koju ja enne tuppa minekut oli auto pagasiruumist mõned raamatud võtta, mis oma FB tugigrupi naistele vaja laiali saata. Märkasin küll, et mingi mees kõnnib eemal, aga ei pööranud erilist tähelepanu. Järsku küsib meeshääl, kas mul

Hei-hoo, kõik mu jälgijad! Täna, täpselt aasta tagasi 22.07.2019, avaldasin oma FB lehe plaaniga rääkida ära oma lugu, et kui ma suudan kasvõi ühe naise oma looga päästa, siis ei ole minu kannatused olnud ilmaasjata. 25.07.2019 avaldasin aga oma esimese blogipostituse, millest on kasvanud välja midagi sellist, mida ma too aeg isegi unistada ei osanud,

Mu, kallid kaasaelajad! Sissekanne nr 39 oli viimane postitus teemal “Minu elu psühhopaadiga.” Ütlen ükskord veel, et kõik, mis avaldasin oli kirja pandud reaalajast ehk siis 2017.aug-2018.nov, midagi ma tagant järgi ei muutnud. Täna on aga 2.okt 2019 ehk et täpselt aasta on möödas, kui toimus kohus, kus Olavi Rattasepp (uuega nimega Olavi Kraus) sai

Tere, mu kallid lugejad! Ei ole nii ammu kirjutanud, olen siin muudkui hoogu võtnud, et seda teha, aga ei ole nagu vaimu peale tulnud. Ja no ausalt öeldes, kui jälle kirjutama hakata, siis see ei ole lihtne, halbu mälestusi on palju. Kuigi mul on põhjust rõõmustada, sest kõik on ametlikult läbi! 2.10.2018 kl 9 oli

Tere, 8.august, maagiline kuupäev! Ootasin siin prokuröri kõnet, kuna 31.07 pidi ta O kaitsjaga kokku saama. Ma sain ise sellest kokkuleppemenetlusest veidike valesti aru, see on just hea. Lepitusmenetlus on see, millega karistust jms ei saa. Aga see selleks. TA SAAB KARISTADA!!!! JAH, TA SAAB KARISTADA, KARISTADA, KARISTADAAAAA!!!!! Ma hakkasin suurest õnnest nutma!!! No muidugi

Pärast nende valede lugemist olin päris endast välja, prokuröri juuresolekul hakkasid juba pisarad voolama. Läksin autosse ja lihtsalt nutsin, nutsin ja nutsin. Tekkis lootsetuse tunne. Helistasin kohe oma terapeudile, õnneks oli tal juba vaba aeg järgmine hommik. Ema helistas mulle kohe ja ütles, et minul ei ole millegi pärast muretseda, temal on, tema ju teab,

Appi! Pea kaks kuud on möödas mu viimasest sissekandest… Olen vahepeal tahtnud kirjutada küll, aga ei ole leidnud ikkagi endas seda tahet, et mõtted kirja panna. Ausalt öeldes saan aru, miks paljud loobuvad oma loo avaldamisest, see kisub haavad lahti, see paneb mõtlema kogetud halvale.  Mina aga ei taha unustada enda missiooni, aidata oma blogiga