Sain korteri. Pakkisin enda ja laste asjad kokku, tema asjad jätsin koridori. Ta teadis, et ei saa minuga kaasa kolida, ta teadis, et ma ei soovi temaga koos elada. Siiski kuni lapse sünnini me kuidagi ikkagi koos ühe katuse all elasime. Kogesin naabrite kurjasid pilke, sest naabrinaise arvates, kes oli ka eestlane, olen üks kibestunud […]
Kui ta eesti tuli saime kokku, ta jättis väga toreda inimese mulje, kutsus mind soome külla jne. Ühel päeval sõitsin Soome, asjad arenesid kuidagi kiiresti. Varsti juba ütles: “Sa võiksid lastega koos Soome kolida, lähed siin tööle, siin on paremad võimalused elule kui Eestis.” Aga nii oligi, Eesti oli majanduslanguses ja tööd polnud, elasin ema
Ma isegi ei tea, mida ma praegu teen, aga peale teie saate vaatamist miski kisendab mu sees, et pean seda tegema. Istun tuimalt arvutiekraani taga oma värisevate kätega ja proovin seda kirja panna, mida olen kogenud ja mida olen enda sees alla surunud, mõeldes, et ehk ühel päeval läheb kõik paremaks. Tegelikult valetan iseendale, see
Olen nüüdseks umbes täpselt 1.5 aastat vallaline olnud. Viimane lahkuminek oli päris ränk. Samas andis endale hea õppetunni, et mitte kunagi mitte kellelegi ei tohiks öelda, et oleks juba aeg üle saada. Iga üks leinab erinevalt, see ei ole kuidagi paika pandud, et nii, nüüd on 3 kuud möödas ja pead olema taas õnnelik või
Olen vallaline, saame tuttavaks?! Read More »
Hakkasin seda postitust juba mitu päeva tagasi kirjutama. Ühtegi mõistlikku lauset moodustada ei suutnud, ju siis ei olnud ikka veel võimalik kõiki neid emotsioone kuidagi sõnadesse panna. Muidugi, kas nüüdki nii hästi välja tuleb, aga vähemalt proovin.* Esmalt tahaks tegelikult tänada, tänada ja tänada. Aitäh kogu Südamesoovi meeskond! Aitäh SportTravel (https://www.sporttravel.ee/), kelle poolt tuli maailma
Südamesoovi järelkaja Read More »
Jagan teiega ühe naise lugu, kes mulle kirjutas. Teen seda sellepärast, et meie jalutusrada on olnud üks ühele! Vahel mul endalgi on nii, kui näen mõtlikke naisi jalutamas, kas nad võivad olla lähisuhtevägivalla ohvrid, kas nendega on kõik korras. Me kunagi ei tea, et sama saatusekaaslane on tegelikult meie kõrval… Mariliisi lugu (nimi ja faktid
Kuupäevaks on 28.veebruar, on esmaspäev. Heliseb telefon: “Tere, Merli! Mis on Sinu südamesoov?” Ma olen pahviks löödud (okei, ma aimasin veidi seda, kuna enne küsiti mu number, millele helistada), aga kui sa päriselt sellise kõne saad, oled ikka pahviks löödud küll. Ma ei osanud ööd ega mütsi vastada, MIS ON MINU SÜDAMESOOV? ET LÄHISUHTEVÄGIVALDA EI
Merli Südamesoovis?! Read More »
Käisin 17.novembril 2021 Viljandis rääkimas projekt Viibe raames LSV ohumärkidest enda vägivaldse suhte kaudu. Mu lugu on tegelikult kui õpikunäide (siinkohal soovitan väga lugeda Lundy Bancrofti raamatut „Miks ta seda teeb“), kus tutvumise algusest saadik olid punased lipud ehk vägivaldse suhte ohumärgid minu ümber. Ma lihtsalt ei teadnud sellel ajal neist midagi, ei teadnud isegi,
Lähisuhtevägivalla ohumärgid läbi minu loo Read More »
Milliste muude sõnadega saakski alustada reisiblogi Rooma kohta? Nii viis mind ja mu sõbrannat Helenat tee Rooma 5.märtsil. Koha peal veetsime 3,5 päeva, mis oli kevadise Rooma avastamise jaoks täiesti piisav. Lendasime Ryanairga, saime pilet 32.- per face edasi-tagasi. Tõsi, see oli vaid lennupilet, kaasa võis võtta vaid seljakoti. Loomulikult võis juurde osta lisapagasi, aga
Kõik teed viivad Rooma 2022 Read More »
Kirjutan, kustutan, kirjutan, kustutan. Kirjutan, sest mulle meeldib oma emotsioone niimoodi maandada. Kohati tahaks lihtsalt selle kaane sulgeda, aga ega see nii lihtne ei ole. Lisaks paljudel on arusaam, et ma tean rohkemat kui ajalehtedes kirjas on. Tegelikult ei tea, ma oskan vaid tulenevalt enda psühholoogilisest ettevalmistusest ja mineviku kogemusest arvata, miks Karin ikka veel
Puude taga on mets Read More »