Tänaseks on järjekordselt kõik korras, tema poolt. Ta on hea tujuline ning ütles mulle, et nüüd ta ikka teab, kui palju ta mulle tähendab, sest ei saatnud pärast sellist tegu teda persse ning võin ükskõik, mida temalt paluda ja ta teeb seda, et see käitumine heaks teha. Kassile lubas ka mänguasju tuua. Nüüd siis sellest […]
Saime siis lõuna paiku kokku ning tulime minu juurde. Mees oli kui ümberlülitatud, heas tujus, hoolitsev- kõik superhüper. Sõime kõhu täis, seksisime, kuigi see tunne ei olnud minu jaoks enam päris see, oli ja nagu ei olnud ka. Jäime kaisutama ning siis läks teema jälle nendele häirivatele faktoritele. Ta oli vahepeal uuesti suitsetama hakanud ning
Augusti lõpus lendasime koos ema, õe ja õemehega nädalaks Maltale. Minu jaoks täiesti uus koht avastamiseks ning Malta üllatas mind väga mitmes mõttes positiivselt! Bookingu kaudu võtsime omale kahe magamistoaga apartmendi, kuhu neljakesi lahedalt ära mahtusime. Asukohaks Santa Venera, mis ei olnud pealinnast Valettast üldse kaugel, 2km. Saare avastamiseks rentisime auto, millega õnneks sõitis mu
Pühapäeval, 2.veb asusime taas varakult teele, Miami poole tagasi, et ära anda rendikas ning kokku saada siis mu õe, õemehe ja emaga, kellega koos juba edasi Key Westi poole hakkasime trippima. Kuna tegemist oli päevaga, millal toimus SuperBowl, siis liiklus ja autorentimise järjekord oli MEEELETU! Ausalt, Eesti ummikud ei ole ikka mitte kui midagi võrreldes
“Don’t worry about a thing, Cause every little thing gonna be all right.” B.Marley Kell 5.50 oli äratus, 6.40 startisime sadama poole, et minna praamiga Bahama Saarele nimega Bimini (piletid ostsime enne ära (https://gobahamasplus.com/). Ühe päeva kruiisi hinnaks oli 175 eurot, mis siis sisaldas sealse Hilton hotelli basseiniala pääset. Päris kallis, aga igati seda väärt!
Täna hommikul kiskus asi jälle hulluks. Tema on nõus mulle uue võimaluse andma, alustame puhtalt lehelt, mis tähendab seda, et mul on 0 pidu ja üritust ning ürituste kohta ütleb tema, kas võin minna või ei või minna. Teiseks soovis ta, et ma kirjutaksin ise oma eksile kirja, kus kõik ära räägiksin, kolmandaks, et pean
Nüüd lähen jälle ajas kaks päeva tagasi. Oli teisipäeva õhtu ja mulle tuli peokutse raamatumüüjate kokkutulekule, mis toimub klubis Teater ning kus esineb Tanel Padar (käisin kunagi raamatuid USAs müümas ning iga aasta saan nende inimestega kokku, neid on alati tore näha). Ütlesin seda oma härrale. Küsis mu käest, kas soovin minna. Ütlesin, et jah.
Vahepeal ei olegi jõudnud kirjutada. Vaimselt olen olnud nii väsinud, et ei ole lihtsalt jaksu olnud… Eelmine kolmapäev tõusis sellest tüli, kuidas ta mu kahe sõbrannaga edaspidi ühises seltskonnas on, kui nad teavad, mis juhtus sellel jubedal ööl. Tema lahendus oleks olnud see, et sõbrannad tuleb ära kaotada, sest tema peab olema NUMBER 1! Ta
Vahepeal käisin väikesel reisil Rootsi, mis läks isegi seekord ilma tülideta, sest ma olin eeskujulikult oma kajutis. Showbaaris sai tantsuetendust käia vaatamas ning pokaal vahuveini võetud, see õnneks sobis. Ei sobinud aga see, et ma kirjutasin talle sellest, et ma showbaari, kui tema juba magas. Peaksin talle andma asju varem teada. Aga krt, see hetk
28 jaanuar sai taas kodinad pakitud ja bussiga Miami poole vurama hakatud. Sõit pidi kestma 4,5h, aga kestis 5,5h. Superbowl oli tulekul, õudne, mis linnas toimus, see liiklus, need rahvamassid, teed ja tänavad kinni igal pool. Just siis oli vaja maailma kõige aeglasemal rongil linnast läbi sõita, mis peatas uuesti liikluse. Kui palju kulub siin