Kairi lugu osa IV ehk õudne lõpp või lõputu õudus?!

Hoolimata sellest, et olime lahus, oli Rander endiselt armukade. Pidin talle iga kord kinnitama, et mul ei ole kedagi teist. Pidin olema talle truu, samal ajal kui tema … Kui ma julgesin ühel korral jätta tema küsimusele vastamata, sain kuulda, kes ma olen – lits! Pidin talle kokku saades andma oma telefoni, et ma ei saaks teha pilte või salvestada heli, et ei jääks maha asitõendeid meie suhtlemisest. Mingil hetkel ta soovis, et kirjutaksin talle varikontode alt – pidin loobuma oma identiteedist. Ta blokeeris mu igalt poolt ära ja võttis ühendust kõnekaartide abil. Tema otsustas, millal me suhtleme, minul ei olnud talle enam ligipääsu. Jäid ainult kasiinod, kust ma ta leida võisin.

Ta hakkas mind karistama ja kontrollima – blokeeris, siis võttis bloki maha, siis jälle blokeeris. Kui juhtusin talle helistama ajal, kui Kadri kõrval oli, saatis ta mu perse ja ütles, et ära helista mulle. Jättis minust mulje kui ahistajast. Hiljem aga saatis kirja ja vabandas, et tal oli keeruline olukord. Suhtlesime nii üle kahe aasta. Mängisime mängu, et mind ei ole olemas.

See suhe on viinud mind kahel korral enesetapu äärele. Mõlemal juhul sõidutati mind kiirabiga politsei saatel haiglasse, sest olin iseendale ohtlik. Kui see esimest korda juhtus, rääkisin sellest ka Randerile. Ta kuulas mu ära, oli hetke vait ja ütles siis, et ma olen ju tark naine, kuidas ma ennast nii sõlme olen mõelnud. Ta ei mõistnud minu valu. Teisel korral ma talle sellest enam ei rääkinud. Ta oli siis juba isaks saanud ning ma püüdsin ennast meie suhtest lahti rebida. Reisisin maailma teise otsa, olin kolm nädalat Okeaanias, hiljem käisin Kariibidel. Saatsin talle sealt kirja, et meie vahel on kõik läbi. Selle peale ta vastas, et ma ei peaks nii kuri olema. Kui ma oleksin tema asemel, oleksin sõbralik ja arusaaja. Lõpetuseks soovitas tal mul teha iseendaga veel tööd ning leida tasakaal. Ma ei leidnud tasakaalu. Leidsin ennast hoopis olukorras, kus mu tütar pidi mu kaela ümbert ära kiskuma juhtme ning hoidma mind jõuga kinni kuni kiirabi saabumiseni. Ükski laps ei peaks oma ema sellises olukorras nägema. Palusin oma tütrelt luba minna, sest valu ja igatsus mu sees olid talumatud. Ta ei andnud seda luba, vaid kutsus mulle abi. Nutsime mõlemad ja ma tean, et sellel hetkel läks mu tütre sees midagi väga katki. See ei ole ainult minu tragöödia, vaid ka minu lähedaste oma.

Ma ei osanud sellest suhtest välja tulla. Mõistusega sain aru, kui valesti kõik on, aga lõpetada ma seda ei suutnud. Traumaatilist seotust on võrreldud heroiinisõltuvusega, ajukeemias tekivad sarnased muutused. Osa nimetavad sellist olukorda ka kaassõltuvuseks. Igal juhul olin sõltlane. Pakkusin Randerile välja, et lähme küsime abi. Lõpetame oma suhte nii, et suudaksin ka pärast seda normaalselt edasi funktsioneerida. Alguses oli ta sellega nõus. Kui kuupäevad ja kellaajad välja pakkusin, hüppas ta alt ära. Temal polevat midagi viga, talle ei ole vaja, et mingi tädi talle kombeid tuleks õpetama. Tegelikult ta ei tahtnudki seda suhet tol korral lõpetada. Ta ei hoolinud, et minu elu tema silme all igast küljest hävineb. Temal olid muud huvid.

Selle aasta aprillis ütles Rander, et ta ei suuda enam kahte suhet korraga hallata. See tekitab stressi ja viib fookuse mujale. Jutt kõlas loogiliselt ja jäin teda uskuma. Olin väga kurb, aga midagi polnud teha. Olukord oli muutunud, me polnud enam endised. Arvasin, et olen kaotanud oma sõbra ja armsama. Elasin läbi kõik need tunded, mis sellises olukorras tekivad. Läks mööda kuu ja natuke veel ning ta oli tagasi … Oli tagasi selleks, et mulle uuesti haiget teha. Väärkohtlemise tsükkel hakkas taas pihta. Kui sellest aru sain, püüdsin teha kõik selleks, et tal ei oleks enam võimalust ega tahtmist mu ellu tagasi tulla. Kiskusin sellega oma südame puruks, aga mõistus pidi sel korral tunnetest üle olema.

Nägin Randerit paar päeva tagasi. Ta oli endiselt minu peale pahane. „Ma ei saa sinuga suhelda, sest sa annad sellest kohe Kadrile teada. Sa suhtled minuga ainult sellepärast, et Kadrit kiusata.“ Vale vastus, Rander! Igas mõttes.

Olen sellist elu elanud viimased kolm aastat. Minuga toimunule nime andmiseks olen lugenud hunnikus artikleid, raamatuid ja foorumeid, olen kuulanud podcaste ja arutanud vaimse tervise spetsialistidega tunde ja tunde. Olen püüdnud mõista, mis juhtus ja miks juhtus ning miks mina ise olen selle sees käitunud just nii, nagu olen. Ma olen saanud seetõttu palju targemaks, teadlikumaks. Kõige kurvem on asja juures aga see, et sellest pole kasu. “Ma ei võta ühtegi sinu etteheidet vastu.” Mul pole voli panna diagnoosi, aga kangesti tahaks, sest ma ju tean, mis see on. Heast peast ei hakka keegi teistele sellisel viisil ja määral haiget tegema.