Kairi lugu osa II ehk julm raseduse katkemine

Rander soovis väga last. Teadsin seda algusest peale. Kuna ka minu vanus oli sealmaal, et oodata polnud enam midagi, siis andsimegi tuld. Detsembris jäin lapseootele ning meie suhe oli jõudmas uude etappi. Samal ajal aga olid Randeri elus toimumas ka muud arengud, millest ma midagi aimamisi teadsin. Selgeid ja konkreetseid vastuseid ma temalt selle kohta ei saanud. Mida aeg edasi, seda selgemaks pilt läks. Aga siis oli juba hilja.

Pildile oli tagasi tulnud tema eks, praeguseks tema lapse ema. Ta kolis Randeri tühjaks jäänud korterisse uuesti sisse ja hakkas meest tagasi anuma. Kuulsin Randerilt, kuidas Kadri palumised järjest meeleheitlikumaks läksid. Ühel õhtul ütles Rander mulle, et Kadri lõigub ennast ning palub tal end ära tappa. Olin jahmunud, see oli hullumeelne. Hiljem nägin sõnumit, mille Kadri oli talle saatnud: ma palun sind põlvili, tule tagasi, ma talun kõik ära. #traumaatilineseotus #traumabonding

Olime Kadriga mõlemad Randeri õpilased. 2021. aasta detsembri lõpus jäime pärast improtundi kolmekesi ning üks asi viis teiseni ja lõpuks oli Rander olukorras, kus ta tunnistas, et on meisse mõlemasse kiindunud. See oli minu jaoks šokk. Enne seda olin naiivselt üritanud Kadriga juttu teha ning küsisin, et kas me ei võiks normaalselt läbi saada. Ta oli tunnis minu nina all rusikaga vehkinud. Minu ettepaneku peale tormas Kadri minu poole ja ütles, et mul ei ole õigust temaga rääkida ja miks ma juba ära ei sure. Õnneks jõudis Rander vahele tulla. Kui hakkasime kolmekesi auto poole minema, teatas Kadri, et Rander olevat mind temaga petnud …

Mäletan, et värisesin suurest närvipingest veel mitu tundi, enne kui suutsin rahuneda. Sellel hetkel ma veel ei teadnud, et ootan last. Seda sain teada paar päeva hiljem.

Olime Kadriga Randeri käes nagu nukud, keda ta lükkas ja tõmbas nii, nagu ise soovis. Ta manipuleeris meiega ja mängis meid üksteise vastu välja. #tringulatsioon #tringulation

Vaimne vägivald, millele ma suhtes olles veel nimetust anda ei osanud, muutis mind järjest tõsisemaks ja murelikumaks. Olin pidevalt segaduses ja ärevil. Ma ei suutnud kuidagi seda olukorda paremaks teha. Kõik minu katsed jooksid liiva. Tahtsin saada vastuseid, aga Rander neid mulle ei andnud. Ma ei suutnud muule enam mõeldagi kui ainult oma suhtele. 24/7 tegelesin oma peas selle teemaga. See väsitas. Ja ilmselgelt kannatasid selle all teised olulised asjad minu elus. Minu tütar elas meist eraldi. Olin iga päev temaga kontaktis, kuid nagu hiljem selgus, sellest ei piisanud. Ta oli jäänud omapäi ning elas oma elu enda äranägemise järgi. Teismelisena ei kipu inimesed tegema just kõige paremaid otsuseid. Mul on kahju, et mind ei olnud tema jaoks päriselt olemas, tegelesin selle asemel oma kiiva kiskuva suhtega. Olin ära unustanud, mis on elus tegelikult tähtis.

Minu rasedus katkes seitsmendal nädalal. Olin käinud arsti juures ning saanud kinnitust, et ootan last. Ühel päeval aga tekkis kahtlus, et midagi on halvasti. Sõitsime EMOsse, arst vaatas mu läbi ja ütles, et kõik paistab korras olevat. Kuid paar päeva hiljem hakkas verejooks ja teha polnud enam midagi. Lisaks verejooksule olid ka sünnitusvalud, mis läksid iga tunniga suuremaks. Randeril oli sel õhtul esinemine. Kui ta koju tagasi tuli, olin põrandal ja oigasin. Rander tuli sisse, vaatas mind, istus tugitooli ja ütles: „Mine putsi! Ega ma mingi eit ei ole, et tulen su kätt hoidma!“ Ja ta ei hoidnudki. Läks hoopis omale süüa tegema. Olin feilinud, ma ei suutnud talle last sünnitada.

Matsin selle, mis mu seest välja oli tulnud, ema hauale. Oli külm jaanuarikuu õhtu. Palusin Randeril ennast surnuaeda sõidutada. Maapind oli külmunud. Toksisin jäätunud mulda, pisarad mööda põski alla voolamas. Rander seisis käed taskus minu kõrval ja vaatas seda sõnatult pealt. Koju tagasi jõudes märkasin, et köögis oli üks toru veidi paigast nihkunud ning sealt tilkus vett läbi. Ütlesin seda Randerile. Abi ma temalt ei saanud, küll aga sõimu: „Mine perse! Sul on doktorikraad ja sa ei oska torusid parandada.” Palun vabandust, et mul on doktorikraad, palun vabandust, et minu rasedus katkes, palun vabandust, et ma praegu torusid parandada ei suuda!

Ma ei saanud aru, miks ta nii teeb, miks ta minuga nii julm on. Arvasin taas, et ta ei tule oma raskete tunnetega toime ja elab neid minu peal välja. Aga ma olen tugev naine, saan hakkama. Mu isa oli emaga samasugune. Oskan sellistes olukordades ellu jääda.

Rohkem võimalusi Rander mulle ei andnud. Kaks kuud hiljem läks ta tagasi oma eksi juurde, kes oli „veel viljakas eas“, nagu Rander ütles, ja kogu lugu.

Ühe aasta jooksul olin kaotanud oma ema, isa, sündimata lapse ja elukaaslase. Tasapisi hakkas kaduma ka minu elutahe.

ÕUNAPUUÕIED

Jumal, palun tapa mind ära!

Jumal, palun tapa mind ära!

Jumal, palun tapa mind ära!

Haaa, Sind ei ole olemaski! Muidu Sa ei laseks mul sellist kibedust tunda! Sa tead, mis tunded mu sees valutavad. Sa oled piinaja!

Jumal, palun tapa mind ära!

Minuga ei juhtu midagi. Jumalat ei ole, olen üksinda. Täiesti suvaline olemasolemine, pime eksistents. Üksinda, juhuslikkuse meelevallas.

Jumal, palun tapa mind ära!

Jumal, palun tapa mind ära!

Ma pole ennast nii üksi veel tundnud. Üksi ja lootuseta. Ma ei lohuta ennast, ei peta ennast. Sitasti on.

Jumal, palun tapa mind ära!

On ainult valu, lõputu. See ei kao.

Jumal, palun tapa mind ära!

Jumal, palun tapa mind ära!

Mine putsi! Ega ma mingi eit ei ole, et tulen sinu kätt hoidma! Su tütar on lits! Mine perse! Egoistlik värdjas! Su kassid on pederastid! Tahad vastu hambaid saada? Naised on minu jaoks kolmanda järgu pask!

Jumal, palun tapa mind ära!

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga