“Iga ühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida, iga ühe hinges on revolutsioon, lase hingel hingata “ on ühe laulu sõnad, mis kirjeldavad praegu minu olekut. Eelmine nädal oli raske, väga raske, kuniks ma murdusin?! Või siiski oleks õigem öelda, et ammutasin uut energiat?! Igatahes laupäeval oli koolikokkutulek ja alguses ei olnud, kuidas nüüd öeldagi, […]
Eile oli raske päev, niii väga raske päev. Hakkasin instas followma ta naist ning ta võttis mu kutse vastu (tal oli konto privaatne) ja oh üllatust…Kui ma veel ise sisimas natuke lootsin, et äkki on nad nüüd alles ära leppinud, aga kus sa sellega. Tal oli seal pildid… jõuludest, kus O saatis mulle veel pilte,
Tead, mis veel, mu “kullakallis hulluke”, mäletad seda märtsikuu laupäeva, 24.märts, kui sa mulle vahetpidamata helistasid ja smsi saatsid, et vabandad ning et ma kuulaks ära, mis sul öelda on. Samal ajal MAGASIN KELLEGI TEISEGA! Ma ei vaadanud sel hetkel loomulikult telefoni, aga olin täiesti kindel, et see oled sina. Helinaks oli mul laul sisemisest
Ise tunnen, et tahaks talle kätte maksta, niiiii väga tahaks kätte maksta, niiiii väga tahaks sellele naisele saata tekstid, kus O vannub mulle igavest armastust ja bla, bla, bla. Lugesin täna enda vastused ka läbi. Süda läks pahaks, kui imal, kui loll. Kirjutasin stiilis, et olengi tema pärast kõigeks valmis ning lepin tema nõudmistega ja