Isssand, issssand jumal, ma oleks veel suurema pasa sisse astunud. Õnneks minus säilis kogu selle jura jooksul mingisugunegi mõistuse hääl, mingisugunegi enesekaitse, mingisugune enesearmastus, et sellest välja tulla. Seekord valis ta endale mängimiseks väga vale tüdruku!!!
Kl 19.49: Vaatasin oma salameili üle ja leidsin kirja, kus ma olen 17 september, 17 SEPTEMBER kirjutanud Naisteabisse, et palun andke nõu, palun aidake mind, saatnud oma blogi… vastuseks sain, et kellelegi ei ole aega anonüümset blogi lugeda… Ma kirjutasin, et kardan end avalikustada, kardan, et mees saab teada…Küsiti mu pärisandmeid, et minuga võetakse ühendust. Tutkit… Krt küll, ma ju palusin abi ja see lihtsalt jäi kuskile, kuskile ma ei tea kuhu. Järelikult siis ressurssi ei olnud…Samamoodi on uurijatel käed jalad tööd täis, masinlikult kirjutatakse kõik üles, aga vaatavad juhtumit vaid silmaklapid peas. Tehku silmad lahti, sotsiaalmeedia kontole üle vaatamine ei nõua ju nüüd nii palju seda aega…
Kohati ma tunnen, et olen täiesti üksi O vastu, olen täiesti üksi kogu süsteemis. Pean igal sammul tõestama, et mina olen tõesti see ohver olnud, tõestama, et O on psüühilise häirega… Krt küll, tüüp ähvardab teha massitulistamist, mis on minu kaudu politseile tema enda kirjutatud tektsina olemas, ja käib vabalt ringi. Siis me imestame, miks küll juhtub see, mis juhtus vabaduse väljakul noavennaga. Ma viin politseisse kandikul tõendid, et inimene on peast soe, aga ei midagi ei võeta ette. Mitte kui midagi!!!
Aga oii, ma ei anna alla, ma ei anna juba sellepärast alla, et õiglus peab võitma, peab võitma nii, et ühel päeval ma avaldan selle kõik. Kui ma suudan kasvõi ühe naise närve säästa oma kirjutisega, siis on mu missioon täidetud. Usun, et mida rohkem, me naised, julgeme sellest rääkida ning vastu astuda nendele meestele, kes on tegelikult täielikud argpüksid, seda kartlikumaks muutuvad nemad ning paraneb ühiskond.
Hirmunult kodus istudes olekski tema võit, aga ta ei võida seda mängu, mitte mingil juhul! Ma ei lase tal enda elu niimoodi mõjutada. Ma olen tugev ja tubli… Tugev ja tubli ning väga vapper nagu mulle lähedased ütlevad. Julge tüdruk, müts maha su ees, et julgesid sellisele mehele vastu astuda. Tegelikult ei ole see ju üldse kerge olnud.
On hetki, kus ma tahan käed üles tõsta, ära joosta, alla anda. Tunnen, et ma ei tule selle kõigega toime. Õnneks olen sellised mõtted siiski peast välja ajanud, see viha, see õiglustunne, mis mu sees on, aitab mind edasi. Selline inimene ei saa enam jääda ilma karistuseta! Jah, kohati viib mind edasi ka kättemaksuhimu. Kui ma täna avastasin, et tal ongi kodus naine, siis valdas mind pärast suur shokk, rahulolu. Paljudele küsimustele sain vastuse ning tõstis mu enesekindlust, et kuradi osav olen ikka.
See naine, kes pidi tal olema täiega ettevaatlik, eriti võõrastega, neelas mu konksu nagu lupsti alla. Muidugi ma ei tea, mis olukord seal kodus on ja võib olla on tema veel suurema terrori all kui mina olin, AGA kui sa nüüd, O, peaksid seda teksti praegu lugema, siis MA EI OLE NII LOLL NAGU SA ARVASID!!! Ütlesin sulle kogu aeg, et ma ei anna ilma võitluseta alla, mina lähen lõpuni. Selle peale sa lubasid muidugi, et siis lõpetan mina surnuna… Nojah, aga ma ei karda sind nõrka argpüksi enam!!!