merlikaunissaar

Uuuhhh.. Millest nüüd alustadagi… Vahepeal tegin endale Tinderi ja siis õnnestus O fake konto otsa sattuda… Mees, kes saatis, kas vaid näost või vaid kehast pilti, ei rohkemat (eks O teadis ju hästi, milline see minu tüüp on). Mees, kes kõlas nii kahtlaselt O moodi, et tema hindab naistes ausust, truudust ja seda, et ei […]

Täna olen tagasi tööl pärast 1,5 nädalat haiguslehel olemist. Täitsa tore on olla tagasi, kergem, rõõmsam. Isegi üks töökaaslane ütles, et näen puhanum ja rõõmsam välja. Tööl tabas mind muidugi pommuudis. Nimelt tuleb välja, et mister Hull oli sunnitud oma eelmisest töökohast lahkuma, kuna tal oli seal olnud töökaaslasega SAMA ASI ja see asi oli

Politseisse jooksmisest on möödunud 2 nädalat. Kokku käisin too nädal 3 korda jaoskonnas, umbes 7h kulus selle kõige peale aega. Teine kord olin seal 4h ja võtsime step by step mu blogi läbi. Jumal tänatud, et olen kõik kirja pannud. Kuigi 4h see oli niiii väga raske. See nagu ei olnud mina, see ei ole

Õudusunenäo lõpp või luupainaja algus?! Täna olen töö juures ja kirjutan, kirjutan nii, et kõik, kõik on nüüd tõesti, tõesti läbi?! Ma pean kogu oma jõu kokku võtma, et astuda sellest nõiaringist välja!!! 11.03 pühapäev, olin kodulinnas. Eelnev õhtu pidin muidugi pildi saatma, et ma ikka ema juures olen ning kui oleksingi õhtul tahtnud kuskile

19.02 esmaspäev, tööpäev. Arvate, et ta jättis mu rahule?! Eiii… Käis ja nurus musisid ning kallistusi, ma ei tahtnud, ei tahtnud… aga lõpuks andsin ikkagi järgi. Ütlesin ka, et ma ei suuda seda andestada, eriti, kui ta ei kahetse ka. Ega ta ei kahetsegi ja ta ei häbene seda välja öelda. Tunnen, kuidas ma ise

11.02 käisime vabaõhumuuseumis, tore pühapäev kuni…hakkasime mu isast rääkima. Isaga ma ei suhtle, kuna O on selleks kõik teinud, nn manipuleerimist, et mu isa oleks ükskord hea isa…Kui ma talle seda ütlesin, et tema pärast isaga ei suhtle, siis ta vaikselt juba vihastas, et ise ma olin nõus seda kaasa mängima. Mis mul muud üle

Kes ma tänaseks olen… Sellest mõtisklusest on põhimõtteliselt juba aasta möödas. Isegi selline asi nagu koroona, ei peata aega. Mul on üldse tunne, et minu ajaarvamine käib erinevate elusündmuste põhjal, mitte aastaarvu vms järgi. Alguses mõtlesin, et ma ei räägi sellest, et ma ei taha seda kuidagi esile tuua, aga ma tahan ju oma vägivalda

Kummaline, kuidas ma viimasel ajal olen palju mõtisklenud selle üle, kes ma siis tänaseks päevaks olen, mida ma teen. Mul endal ei ole nagu enam midagi rääkida. Minu lugu on räägitud; see elab oma elu ja mina oma. Täpselt aasta tagasi, 23.juunil, jaanilaupäeval, teadsin, et üsna pea avaldan oma loo. Ma olin vaimselt selleks ette