Kas te mäletate veel 31.märtsi Südamesoovi saadet (https://kanal2.postimees.ee/pluss/video/?id=339963&fbclid=IwAR0-K-TeyQMz96AUiHj9uR461A0_54Kq03Qw36gUHwHZgGc-xp3v4k6aQXc), kus mulle Tallinna taevas Ateena maraton südamesooviks kingiti? Tagant järgi sain teada, et see oli mu sõbrannade idee olnud: “mõtlesime, mis sinusugusele hullule meeldida võib, reisimine ja jooksmine.” Tõesti oli see südamesoov, midagi sellist, mida ei oleks osanud uneski soovida ning piisavalt hull, et see ära teha!
7 kuud Sparta jooksugrupis ja iseseisvalt treenimist ning oligi käes see kaua oodatud 13.november 2022, millal toimus Ateena maraton. Siin, kus kunagi maraton alguse sai, siin Marathoni külas ja kohe jooksmas rada, mida jooksis kunagi üks kreeka sõdalane, kui nad olid Marathoni rannas pärslasi võitnud. Tema jooksis üles linna valitsejale teatama: „Olge tervitatud, me võitsime!“ ja varises surnult kokku. Ma üldse ei imesta, et ta suri. Rada oli juba tänapäevastes tingimustes väga raske, üks raskemaid maratoniradu maailmas. Minul aga oli vaimselt nii hea ettevalmistus, et see raskus kuidagi lahustus nende emotsioonide sisse ära, et mul on võimalus siin joosta.
Reisil tuli välja üks vahva kokkusattumus. Nimelt, eelmine sügis, kui jooksin oma 1.maratoni, jooksis üks naine Minnie kostüümis enda 100ndat maratoni. Mina kuulsin sellest aga oma pere kaudu, kellega ta pärast finishit rääkis. Nüüd on see äge naine, kes esimese eesti naisena jooksis aasta jooksul 50 maratoni, siin Ateenas minu toakaaslane! Hene Karumaa, võimas naine ja eeskuju! Muideks, tal täna sünnipäev 🙂
Start natuke venis (no ei ole need lõunamaalased ajaarvamises nii täpsed). Aga mina juba stardis pisardasin, et ma olengi siin. Esimene “puhkus” oli mul kuskil 3-4km vahel, kui põõsasse pissile jooksin 😀 Kuigi ma käisin enne starti 2 korda wc-s, siis juba alguses kimbutas mind taas pissihäda. Õnneks rohkem vaja ei olnud. Aga terve jooksu aeg oli suht naljakas vaadata, kuidas iga natukese aja tagant keegi kuskil põõsas oli või siis joogipunktides wc järtsid olid. 15 000 jooksjat ikkagi ja igal ühel oma ihuhädad.
Minu suurim hirm oli muidugi häda nr 2, mul mitu jooksu sinna nahka läinud, ka Tallinna maratonil see aasta kaotasin 2minutit wc-s käimise peale. Õnneks seekord tablett nimega loperamid, toimis. See aitab siis kõhtu kinni hoida.
Esimesed 25km jooksingi üsna hea tempoga, siis alles hakkasin lubama endale kõnnipause. Esimene eesmärk oli joosta vähemalt 21.1km järjest ära, aga suutsin isegi veidi pikemalt vastu pidada. Tegelikult 25km-l läks kõht nii tühjaks, et sõingi rahulikult ühe proteiinibari kõnni pealt ära. Selleks ajaks oli juba 8km tõuse võetud, 6km oli veel ees, et paras aeg lubada pulsil langeda, sest olgem ausad, pulss oli ikka enamik ajast suht punases omadega.
Järgmine verstapost oli 31km-l. Tõus, kus kõik inimesed nii minu ees kui taga kõndisid. Mõni üritas paar jooksusammu teha, aga see üritus kukkus neil kiirelt läbi. Inimesed kõndisid nagu maailmalõpu poole, vaevaliselt, aga samas saatust trotsides ikka ülespoole. Ainult 10km lõpuni ju ning lõpp pidi suures osas olema allamäge!
Kuskil 38km-l tundsin, kuidas emotsioonid löövad lainetena pea peal kokku. No niiii raske on. Väljas oli 20C, päike paistis lagipähe, jooksmise aeg öeldakse, et pane veel 10C temperatuurile otse, see on see, mida sa jooksu aeg tunned + päikese käes oli nagunii üle 20C kindlasti. Asfalt kuumas vastu, uuuhh.. Selline tunne, et kõik need, kes minu ees jooksid, jooksid selle asfalti veel kuumemaks. Mul oli tunne, et tahaks nutta. Mitte selle pärast, et ma tahaks alla anda või katkestada (see ei tulnud kordagi mõttesse), vaid lihtsalt sellepärast, et see on nii kuradi raske. Kõndisin ja tegin väikese instaklipi sellest hetkedest. Samal ajal, kui kurtsin oma rasket elu oma jälgijatele, tee ääres üks mees oksendas. Uuuhh, no tegelikult oli mul ikka veel väga hästi, aga maraton on ikka väga tõsine asi… Aga vaid 4km lõpuni!
Uuuhh, lõpukilomeetrid olid Ateena linnas juba. Rahvast oli mõlemal pool raja ääres murdu. Tegelikult terve distantsi aeg oli palju inimesi kaasa elamas. Mõned sekundid ja lisameetrid tulid kindlasti sellest, et ma vahepeal ühest raja äärest teise jooksin lastele plaksu andma. No mine sa tea, äkki nakatan neidki oma jooksupisikuga (üks hea sõbranna mul naeraks selle peale, et ära jaga oma lollust teistega 😀 :D). Viimastel kilomeetritel oli kõnnipause raskem teha (ühe linnatõusu aeg siiski tegin), kuna rahvas elas nii kaasa ja kuidas ma siis kõnnin, kui kõik sulle karjuvad muudkui “Bravo, bravo!”. Mis tegelikult vaimselt mõjus väga kosutavalt (nii, et kui te näete kedagi võistlemas, elage alati kaasa, see annab niii palju juurde!).
Üks hetk hakkaski iidne Ateena olümpiastaadion paistma. OMG, MA TÕESTI LÕPETAN! Tegin sellest ka videoklipi, pisarad voolasid ja kui ise seda järgmine päev uuesti vaatasin, valgusid taas silmad märjaks. Kirjeldamatu emotsioon, mida ma sellel hetkel tundsin. Mina, Merli Kaunissaar, jooksin ajaloolisel maratonirajal oma elu 3da maratoni! Ma suudan elus veel nii palju, ma jaksan oma eesmärkide suunal tööd teha. Mul on kohati mu töö ja väljaütlemiste tõttu palju vaenlasi, aga pidagu nad mind nii rumalaks kui tahes, nad ei ületa mind mitte kunagi minu sihikindlusega. See on minu trump, ma õpin, arenen, näen ISE vaeva, et oma eesmärgid täidetud saan ning ma täidangi need!
Nüüd siis ametlikud tänulikud lõpusõnad. Aitäh, Südamesoov, et te mind märkasite (aitäh abivajajad, et olete lasknud end aidata ja aitäh teised toetajad, kes julgustavad mind mu tegemistes) ja leidsite SportTraveli, kellega koos täitsite minu südamesoovi, mida ma ise ei teadnudki. Ma ei oleks osanud ise sellisest jooksureisist unistadagi. See oli rohkem kui unistuse täitumine (praegu kirjutades tõmbab jälle silma märjaks), see oli järjekordne näide sellest, et mitte keegi ei saa minult ära võtta seda, mis on minu jaoks kõige tähtsam ehk siis seda, milline ma olen! Nagu Keily mulle jooksureisi üle andes ütles: “Only sky is the limit” ja ma tunnen seda veel rohkem, et täpselt nii ongi!
Ja täitsa lõpetuseks tänusõnad kõigile, kes virtuaalselt kaasa elasid!
Nüüd on päriselt ka lõpusubtiitrid. Kui koju tagasi jõudsin, käis uksekell ning mul oli uus üllatus ukse taga. Minu lemmikbeebi Arden koos roosiga ehk siis õde oma abikaasa ja pojaga tulid isiklikult tädi õnnitlema 🙂
Aitäh, aitäh, aitäh, aitäh!
Teie Merli