Nonii. Ateena maratonist kirjutasin, aga Ateenast kui reisisihtkohast, veel mitte. Kuigi siin väga suurt ei olegi midagi kirjutada. Kui ma pärast Roomat mõtlesin, et sinna kindlasti tagasi ei reisiks ja see linn nii äge ei olnudki kui võiks arvata, siis pärast Ateenat tundub Rooma ikka väga äge. 😀 Ehk et selle lausega tegelikult võtabki kogu Ateena olemuse kokku. 😀 😀
Ok, ok, tegelikult oli seal natuke ikkagi midagi teha ka ja kreeka kultuur ise on mõnus. Lisaks põhimõtteliselt linnaga tutvumiseks oligi meil aega vaid üks päev. Mis isegi tundus üsna piisav, kuigi Akropolis jäi külastamata. Need, kes maratoni jõudsid kiiremini läbida, jõudsid veel mäe otsas ka ära käia, aga nad ütlesid, et ega see midagi erilist ei olnud. Pilet olevat seal 10.- maksnud.
Minule meeldis aga väga Marathoni küla ekskursioon, mis meil giidiga oli. Koos giidiga maksis see 60.- (ekskursioon pidi kestma 3h, aga lõpuks kestis 4h). Ekskurssiooni lõpus anti meile igale ühele käsitööna valmistatud ehe ka 🙂 Ekskurssiooni tegigi kõige ägedamaks giid ise, ta oli oma ala professionaal. Lausa fantast oli teda kuulata. Ilma temata ei oleks näiteks üks lambi küngas mulle tõenäoliselt isegi silma jäänud.
Aga nüüd siis sellest ekskursioonist lähemalt. Nimelt see oligi fookusega Marathoni ajalool ehk kuidas sai alguse maratoni distants. Marathoni küla ise asub Ateenast eemal (üllatus-üllatus) 42.2km kaugusel. Kunagi ammu-ammu pärslased otsustasid rünnata kreeklasi Marathoni rannas, nutikad kreeklased aga kasutasid vasturünnakul uutmoodi taktikat (vt pilti) ja võitsid lahingu. Üks sõdalane, kes oli ühtalsi ka sportlane, jooksis Ateenasse valitsejale teatama, et nad võitsid, pärast rõõmusõnumi edastamist kukkus ka tüüp surnult kokku (ei imesta, sest no ma ei kujuta ette, kuidas vana aja tingimustes see rada läbitav võis olla). Niimoodi sündiski jooksudistants 42.2km ehk maraton.
Käisime iidses kreeklaste külas, kus nägime nende matmispaiku. Kogu külarahvas maeti ühte kohta ning matmispaikade juures olid sissepääsud, kuhu oli võimalik ande tuua. Jällegi, kui giidi poleks olnud, ei oleks osanud neid kivimoodustusi millekski eriliseks pidada.
Väga põnev oli ka maratoni muuseum, kuhu on kokku koondatud maratoni kujunemise ajalugu. 1896.a-l toimus maraton esmakordselt olümpiaalana, mille võitis kreeklane Louis. Loiusist sai metafoor kiirete inimeste kohta “sa oled sama kiire kui Loius.” Maratoni muuseumis olid ka erinevate olümpiamängude tõrvikud, kuulsate jooksjate jooksutossud jpm kõik võimalikku jooksuga seotult. Nii, et kui sa satud kunagi Ateenasse jooksma, siis minu meelest maratoni muuseumi külastus on must have.
Muidu sai koha peal maksimaalselt nautida kreeka toitu (no see on küll üks põhjus, miks sinna ikkagi minna), rakiat. NB! seal on pits rakiat oluliselt suuremas koguses kui meil viinapits 😀 Nimelt tundsin seal mingi hetk, et vist kurgus on kähe ja tellisin pitsi, no see oli alles pits, kurgu kähedus kadus, millega kaasnes veel mõnus sumin peas ka :D.
Selline see lühikokkuvõtte Ateena linnast oligi 🙂