Kaks erinevat Eestimaa naist vägivaldses suhtes

Kaks Eestimaa eri otstes elavat naist. Mõlemad on vägivaldses suhtes, ühel on (nimetagem teda Annaks) vägivallatsejaga ühised lapsed, teisel (nimetage teda Margeks) on lapsed, aga mitte vägivallatsejaga. Neid kahte ühendabki see, et nad on vägivaldses suhtes, millest nad ei tule ära. Neid eristab totaalselt see, et erinevalt Annast, on Margel ideaalsed võimalused vägivaldur maha jätta, aga ometigi ta ei tee seda. Räägin teile mõlemast nüüd veidi täpsemalt (osa fakte ja nimesid muidugi muudetud turvalisuse tagamiseks).

Nii lihtne on öelda ohvrile, et jäta mees maha, kui ta sinuga halvasti käitub, aga see, mis toimub tegelikult ohvri ajus, on niivõrd keeruline süsteem, et seda päriselt mõista, pead olema mega empaatiline ja tundma ohvri ning trauma spetsiifikat. Isegi siis on lõpuni keeruline mõista, kuidas saab inimene nii kinni olla kelleski. Eriti Marge puhul, keda aitavad nii mina, tema sõbranna, sõber, Ohvriabi töötajad, politsei kui ka terapeudid ja naine ikka ei tule ära. Terapeut on õnneks tasemel ja mõistab väga hästi lähisuhtevägivallaolemust ning ütleb naisele, et mees ei muutu. Seda mantrat ütleme ka kõik teised, aga siiski on naisel lootus, et mees lubas olla 2023.aastal parem.

Marget ja toda meest ei seo mitte miski. Marge on ka kontakteerunud mehe eelmiste naistega (mees on veel välismaalane kusjuures), kes räägivad kõik sama juttu, mees valetab ja on vägivaldne. Olgu mainitud, et mina sekkusin loosse siis, kui naine jagas oma sotsiaalmeedias sinikatest pilte, mille mees oli põhjustanud. Väidetavalt oli tüli selles, et naine tahtis kaissu pugeda, aga mees tahtis mängida ja olevat ta lihtsalt eemale lükanud. No need sinikad rääkisid teist juttu, näha oli, et väga kõvasti oli kinni hoitud, isegi mehe pigistamisjäljed olid sinikatesse valgemate laikudena talletunud.

Marge loo puhul on mul enim kahju lastest, kes tegelikult on ka nn võõrasisa kätt saanud tunda. On näinud, kuidas ema vägivallatseb taldrikuid lõhkudes. Kurjus sünnitab kurjust ja midagi pidi ju olema, et muidu malbe naine nii vihastas, et jõulude aeg asju lõhkuma hakkas. Mehel hea ettekääne järgmisele naisele öelda, et näe, eksnaine ise märatses nagu ta on öelnud praegusele naisele oma eelmiste kohta, te näe, ise tuli kallale. Ma usun, et samadel põhjustel, miks praegusel naisel tunded üle keesid, olid ka eelmisel, üle-eelmisel, üle-üleeelmisel… Aga naine usub mehe imelisse muutumisse.

Vastupidiselt Margele seob Annat oma mehega lapsed ja kodu. Füüsilist vägivalda ei ole, aga on vaimne ja majanduslik, millega ei anna politsei poole pöörduda. Tema mehe puhul on tegemist kontrolliva vägivallatsejaga. Naise iga samm on jälgimise all. Igal õhtul vaadatakse üle auto spidomeeter ja soovitakse aruandlust, mis marsruutidel naine sõitnud on. Kui mehe arvates sõiduandmed google mapsis näidatavate kilomeetritega ei klapi, järgneb karistus. Samuti on igal õhtul konto väljavõtte ülevaatus. Tavapärane küsimus on “Miks sul oli vaja seda osta, kui kapis on see olemas?” Kui naisel mehe jaoks piisavat põhjendust ei ole, järgneb karistus. Kusjuures naisel enda pangakontot seal suhtes omada ei ole võimalik, peab kasutama mehe kaarti.

Naine tahaks ära tulla, aga tal ei ole kuskile minna. Tööle veel ei saa, kuna üks laps ei ole lasteaiaealine. Tegelikult kõige keerulisemaks teeb asja see, et Annal puudub tugivõrgustik. Tema tugivõrgustik on täielik 0. Vanemad on surnud, sugulasi pole, sõbrannasid pole, Ohvriabi poole ei saa pöörduda, kuna krim menetluse alustamiseks, et saada psühholoogilist tuge, ei ole alust (õnneks see uue Ohvriabi seadusega muutub, et psühholoogilise abi saamiseks ei ole enam vajalik menetluse alustamine). Üks sõber on, aga tema on üliõpilane Hispaanias.

Need on kahe Eestimaa naise lood, kes elavad erinevat elu, aga samas nii sarnast. Lihtsalt suur erinevus on selles, et ühel on kõik abi kandikul ette toodud, et vaid võta vastu ja tegutse, teisel pole kedagi, kellele toetuda. Muidugi siinkohal julgustan alati pöörduma enda maakonna naiste tugikeskusesse, kus peab saama psühholoogilist abi, juriidilist nõu, peavarju kuni 6 kuuks ning KOVi sotsiaalosakonda, et taotleda toimetulekutoetust jms toetusi, mida konkreetne KOV pakub. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lihtsalt selle postituse mõte oli veidi tutvustada olukordi, kus naised omadega on vägivaldsest suhtest väljumisel.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga