Olen siin nädal aega mõtisklenud, kas panen oma mõtted kirja või ei pane. Tean juba, et mul endal tuleb siis korralik nutuõhtu. Samas olen alati mina see, kes räägib, et lubage tunda endal kõiki tundeid. Teisalt on kirjutamine minu teraapia. Mõtlesin seda ka teiega jagada, et ehk paneb see mõtlema, kuidas hinnata rohkem neid eakaid lähedasi, kes meil veel elus on.
Eelmisel pühapäeval oli imeline päev. Mu õde avas Rakveres oma brändi VegePure esinduspoe. Kui ta pidas oma avakõne esimesed sõnad, olid mul silmad märjad. Nii uhke olin tema üle! Pärast ütles, et ta märkas seda uhkustunnet mu silmis. Ma olen näinud, kuidas ta on oma ettevõtte loomisega nii palju tööd ja vaeva näinud ning sellisel kujul esinduspood oli ka tema unistus. Praegu neid ridu kirja pannes on ka silmad märjad, ma tõesti olen uhke oma väikese õe üle! Kui tubli inimene ja ema ta on ning ka hea partner oma abikaasale!
Mingi hetk ema küsis, mis kell ma tagasi Tallinnasse lähen, et on midagi, mida ta tahab meile õega koos öelda. Ta ei pidanudki rohkem midagi ütlema… Küsisin vaid, kas mamma ja ta ütles, et jah. Me kõik ju teadsime, et ühel hetkel see kõne tuleb ja see tuligi mu õe esinduspoe avamisel. Sellel hetkel üritasin oma pisarad endas allas suruda ja naeratava näoga edasi käia… Pärast seda olen nädal aega käinud kui udus ringi. Keskendumisvõime on üsna olematu, silmad muudkui pisaraid täis. Raskemaks teeb selle kõik ka see, et õhtuti olen üksi. Mul ei ole kedagi, kes võtaks mind kaissu, kes teeks pai ja lihtsalt oleks mu jaoks olemas…
Sellel laupäeval matsime oma kalli vanaema. Tegin talle hüvastijätkuks ka luuletuse*, mille matustel ette lugesin. Kui ma tavaliselt suudan end rasketel hetkedel kokku võtta ja ikkagi parimal viisil esineda, siis seekord oli see pea võimatu. Emotsioonid said totaalselt võitu, lihtsalt läbi nutu lugesin selle ette. Õde, kes polnud veel nutnud, hakkas selle peale nutma… Nii kurb, nii kuradi kurb. Samas nii paratamatu elu osa. Kohati oli see ka oodatud sündmus, kuna vanaema veetis viimased 5 aastat hooldekodus voodihaigena. Ta mõistus oli terav, aga ta oli oma keha vang. Viimane aasta oli kadunud ka silmanägemine. Tal lõpuks hakkas kergem, ta lõpuks 14 aastat hiljem, sai oma kalli papa kõrvale puhkama.
See pilt on tehtud meie vanaema 90.juubelil. Kui ta veel üsna kõbus oli.
Mu vanaema oli sõna otseses mõttes kullatükk! Tal oli 4 last, 10 lapselast ja hetkeseisuga 13 lapselapselast. Ta oli väga töökas, heasüdamlik, pere ja koduhoidja no matter what. Kui nüüd järgi mõelda, siis mul on tunne, et kõik ta lapsed ja lapselapsed on pärinud tema töökuse, me kõik oleme omamoodi edukad. Ja ta oli täielik andja, ta andis kasvõi viimse oma hinge tagant ära, peaasi, et kõikidel teistel oleks hea. Tänu temale oli mul võimalik ülikooli aeg endale süüa osta. Isegi surnuna suutis ta teha nii, et lastel matustele raha ei kulunud, nn kirsturaha oli tal juba olemas. Seoses kooliga meenub veel mu keskkooli lõpetamine. Ta ei käinud eriti kodust kaugel, pikalt olid muidugi põhjuseks erinevad loomad, kelle eest tuli hoolitseda. Aga kui keskkooli lõpetasin, tuli ta mu lõpetamisele ja see oli parim kink, mis ta mulle teha sai. Kui ma 2013.aastal USAs raamatuid müüsin, olid seal erinevad challengesid. Ühel nädalal oli võimalik võita lillekimp, mille said saata ükskõik, kellele Eestis. Mina valisin lillekimbu saajaks vanaema.
Nii tore oli ka see, et kui mu täditütar tahtis, et mu vanaema peo puhul ikka partyhati kannaks, siis seda ta ka tegi.
Ma ei taha seda postitust liiga pikaks teha. Juba praegu hakkas mul endal kergem. Aga mida ma tahan teile, kes te seda loete, südamele panna. Palun helistage oma vanavanematele, minge neile külla, sest te kunagi ei tea, millal võib olla viimane kord. Ja asi, millele ma nüüd olen mõtlema hakanud… Kui palju mul oleks veel olnud küsida… Mis oli tema lemmilaul, mis olid tema eredamad hetked lapsepõlves, kelleks ta unistas noorena saada ja veel palju muud. Mul jäid kõik need küsimused küsimata, sest tema küsis alati, kuidas minul läheb, mis minu elus toimub ja siis ma rääkisin…
Aitäh, et sa olid minu vanaema! Armastan sind pilvepiiri taha edasi!
Sellisena nägi välja minu vanaema Laine noorena. Minu meelest täitsa minu moodi. 🙂
M.Kaunissaar
