A vahepeal on tekkinud uus tülide teema ka, tema on minu SPONSOR… Tema arvates, seisan poes ta kõrval nagu tukunui, kui tema maksab. Ma olen mitmeid, mitmeid kordi öelnud, et mina maksan, mina teen välja, aga ta on öelnud, et ei, tema teeb seda, naine ei tee talle välja. Nüüd aga peaksin kassas end ette rebima, et makse teostada. Ühesõnaga, et ma olen temaga raha pärast. Ma olen samamoodi ostnud teatripileteid, süüa, spa, kinopiletid, uisutamispileteid jms. Ja üleüldse, ma olen täiskasvanud naine, kes elab enda rahadega ostetud korteris, kes käib tööl, kellel on raha, et lubada endale kallimaid asju, kes saab reisida, kalleid kinke teha ning siis järsku olen raha peal väljas?! Kui ma endale sponsorit tahaks, otsiks mingi rikka rahulikuma tüübi. Pealegi tema juures kunagi paeluski see, et ta auto on tagasihoidlik, mitte mingi viimase peal bmw või mersu.
Aga see selleks. Ta lubas alustada viharaviga, et teeb mida iganes, et oma vägivalla teema korda saada. Eile siis ta käiski. Sain kuulata, mida ta seal rääkis. Minu kullakallis manipulaator (ohvriabis mulle öeldi, et sellised mehed oskavad ka kogenuid arste ära petta) serveeris neid asju nii, et mina olen see valelik petja, kes temas vägivalda esile kutsub. Jah, mingites punktides ma nõustun, et olen valetanud talle, aga seda, miks ma seda teinud olen, mis on need põhjused, et ma ei ole julgenud tõde rääkida?
Tagant järgi mõtlen, et jaanipäeva ajaks olime olnud umbes nädal tõsisemalt teemas ja kui ma oma vana sõbra ning tema sõpradega pidu panin, sain esimest korda sõimu, et olen libu ning võin vittu käia, siis ma tõesti tahtsin end näidata siis nö parema inimesena, tahtsin näidata parema inimesena ka sp, et ma veel samal päeval, kui eksi maha jätsin, temaga magasin. Ma ei tahtnud ise ka, et ta ära jookseks, aga mina arvasin, et meil ei ole kohe selline megatõsine suhe, et las asjad vaikselt kulgevad. Mul ei olnud eelmisest suhtest ülesaamiseks leinaperioodi, jah, mina jätsin ta küll maha, aga see, et me kohe suhtesse läksime, tegi mind rohkem katki.
Tagant järgi saan aru, et ma olin kohati nagu kits kahe heinakuhja vahel. Kui meil oli suur tüli, siis tekkis kohe vana armastuse igatsus, sest temaga ei olnud selliseid kaklusi. Minu viga oli see, et ma siis kirjutasin talle. Muidugi, kui ta pakkus kokku saamist, siis sain aru, et see on vale. Teine viga oli see, et ma oma praegusele sellest ei rääkinud. Pidasin targemaks vaikida, aga minu härra tahab kõike teada, iga viimsetki detaili minu minevikust ning kui ma täpselt ei tea, ei mäleta, on jama.
Oktoobrikuuks sain aru, et mul ei ole vaja enam mingeid tagavaravariante, et mu praegune kaaslane ongi see, keda tõeliselt armastan. See üks vana silmarõõm muidugi kirjutas mingi hetk mu emale (kui olin ta ära blokkinud) ja tundis muret, kas minuga on kõik korras, see läks mulle hinge kogu selle jura juures, aga ei enamat. Ja mu valed…oeh.. mõni on selline, et ei julgenud öelda, et ostsin omale punase kampsuni, sest mu punane mantel on tema jaoks nii out kui out. Vale on olnud see, kui olen kassi magamistuppa lasknud, ka see, et olen reisi aeg sõbrannaga baari wc-s pilte teinud või see, mida olen sõbranna või tuttavatega rääkinud…
Ma ei tea, pooge mind üles või laske maha, aga kas tõesti peab siis suhtes igast asjast ette kandma?! Kas mul ei ole seda õigust, et osa mõtteid jätaks endale? See, et tema valetas, et oli hullumajas ühe päeva asemel kaks, see, et tema eks seal tal järgi käis, mulle väitis, et ema, see, et ta mulle pidevalt ütleb, et ma olen tegelikult temal armuke, elab naisega koos, aga magavad eraldi, need valed ei tähenda midagi, sest tema räägib suht kohe välja, et on valetanud? See, kui tema on oma eksid igalt poolt ära blokeerinud, fb, IG, telefoninumbrid ning nemad helistavad teise nr-i pealt, ei ole mul õigus tema süütuses kahelda? Kui mul nii oleks, oleks mul näos ka sinikad.. See, kui ta teeb teste, kuidas ma reageerin, ei ole vale?
Näiteks, peod on out, aga kui tema võib suitsu teha, mina võin sõbrannadega peole minna, et see on kompromiss, mina ütlen jaa, selle peale ta tahab mu kassil soolikad välja lõigata, siis mina olen jälle põhjuse andnud, sest temaga EI OLE PIDUSID! Ja ma pean alati nii vastama, et neid ei ole… Aga kui ta tahab ise teada, mida ma tegelikult arvan?! Jah, ma tahakski aeg-ajalt sõbrannadega käia väljas, aga ma lepin sellega, et mul ei ole sellist asja, siis mis kuradi pärast on vaja neid teste teha? Mis kuradi pärast on vaja tüli üles tõmmata sellest, kui ma ausalt oma arvamuse välja ütlen? Ja siis mina olen see võti, mina pean järgi andma… Millega siis?! Valetan, et ei, ma ei taha minna, siis saab teistpidi tüli üles tõmmata, et ma valetasin.
On sel siis vahet, mida ma teen, kui lõppkokkuvõttes on tüli majas ning mina nutan? Igatahes viharavis selgus, et mina olen asja võti, mina peaksin andma 100% järgi, mitte olema trotsis. Kompromiss ongi see, kui mõlemad anname 100% järgi. Mind kohutavalt häirib see, et me pidevalt mu minevikus kinni oleme, et ta pidevalt mu perekonda halvustab, et pidevalt ma libuks sõimamist pean kuulma. Ta on lubanud, et proovib seda mitte teha, aga no ei. Tema arvab nii elu lõpuni ning seda on tal õigus öelda. Mina pean aga järgi andma sellega, et kui on mingi üritus, siis tema ütleb, kas võin minna või mitte, sõbranna pulma ei tohi minna, peole ei tohi minna, eksid jms peavad olema bloki alla, ema juurde rkv ööseks ei tohi jääda jne, jne.
Tema annab ju ka järgi, et tema ei tee suitsu ja et kunagi kui kokku kolime, võib mu kass elada majas sees, mitte garaažis, tema annab järgi, et ma võin sõbrannadega enda juures sünnipäeva tähistada, sest ma ei ole printsess, et mul võib ühe sündmuse puhul olla mitu üritust. Tema andis järgi, et ma võin solaariumis käia, aga ometigi ta ei taha minuga rääkida, kui olen seal võtnud 10min päikest…
Tema annab järgi, et ma võin piiramatult trenni teha (jõusaalis üksi käia ei tohi, sest kõik mehed vahivad mind, taipoksis käia ei tohi, sest see on meeste trenn). Küll mul on ikka üllas mees! See, et ma praegu blogi kirjutan, seda peaksin talle ka ütlema, sest kui see hiljem välja tuleb, on see jälle valetamine. Nagu see, et kaks päeva tagasi ema ütles, et tahaks mind ja õde reisile viia ning ma ei rääkinud sellest vestlusest kohe oma kaaslasele. See on ka valetamine ja üllatus, üllatus, mingit sellist reisi temaga ei tule elusees… Olen ma siis tõesti nii valelik, paks, kole lehm, kes ei suuda oma mehe soove austada?
