Sissekanne nr 20

Hei-hei!

Ei ole ammu kirjutanud! Mis siis kuu ajaga muutunud on?! Mitte si**agi! Vahepeal alustasin uuesti kirjutamist, kuna ta teab, et ma blogi pean, siis luges selle läbi ning kustutas ära… Ausalt öeldes kõik tülid ei ole enam meeleski, aga panen siia siis mõned ribu rada pidi kirja..

1. Üks suurem tüli tekkis meil siis, kui läksin vanasse töökohta ehteid müüma, meil oli juttu, et ühe korra võin enne jõule käia (seal töötab mul üks vana sebin). Tema arvates oleks normaalne naine aru saanud, et sinna ei tohi ronida, ei tohi ronida mineviku juurde. Taustaks siis nii palju, et me ütleme selle vana sebinaga vaevu tere üksteisele… ühesõnaga selles tõusis suur, suur tüli ning õhtul ei lubatud mul minna sõbrannaga, kes oli mul Hispaaniast külas, trenni… Läksin ikkagi ning eirasin meie kokkulepet, et tüli aeg tuleb kodus istuda (tema poolt tehtud diil, millega mina vaikimisi nõustusin).

Ühesõnaga kõik oli jälle läbi ning tema ei tahtnud minuga enam suhelda.. järgmine hommik tuli tema minuga ise rääkima, et saan veel võimaluse, kui ma kodulinna ei sõida (õel oli oma ettevõtte avamine + mul oli sõbrannaga kokku lepitud kokku saamine). No ma läksin, sain siis järele andmise, et õhtul pean tagasi tulema…Tulin ka. Öösel ta tuli minu juurest läbi, hakkasin nutma, leppisime ära, seksisime ning kõik oli hästi jälle.

2. Järgmine suur tüli: FACEBOOK! Tema oleks soovinud, et ma paneksin enda FB kinni, õigemini mõlemad paneksime, et siis ei tule minevikust mingeid probleeme. Sama ka Instagrami ja messengeriga ehk et likvideerime võimalikud teemad juba eos. Mina sellega nõus ei olnud, tema aga ei saanud aru, et temal ei ole probleeme need asjad kinni panna, miks minul on. Kaklesime, mis me kaklesime, aga saime siis nn kompromissi, et võin kosmeetikabrändi kontoks edasi jätta (tegelen ühe kosmeetikabrändi edasimüügiga ja mul päris palju kliente FB).

Pärast mõnusat spas käiku saatis mu õde tema ettevõtte avamise pildid, mu kulla mees kiitis, et ma nii tavaliselt riides olin ja et ilus perepilt (mina, ema ja õde), mille peale küsisin, kas võin selle FB üles panna. Sellest tuli suuuur riid, ise ka loll muidugi, et kuidas ma siis ei õpi, ma tean ju, mis teda närvi ajab. Aga mul kogu aeg nagu rumal lootus, et nüüd on ta normaalne. Olime autos ja ta tõukas mind, hakkasin nutma, tema läks veel rohkem närvi, mina ei suutnud enam normaalselt talle vastada. Minu põhjendus, miks seda küsisin, ei olnud tema jaoks piisav.

Ta rebis minult mu telefoni ja hakkas mu pilte kustutama, tahtsin temalt selle ära võtta, väänas mu käe tagurpidi, närvitses, tahtsin autost ära joosta, aga võttis mu kapuutsist kinni, kaarditasku lendas vastu mu jalga nii, et mul sinikas järgi… Ta tahtis meid surnuks sõita, silla pealt alla, posti, kihutas. See oli koooohutav.. Kuidagi ta rahunes maha, tõi mu koju, siis olin mina sellest kõigest nii endast väljas, aga õnneks sain ta siiski enda juurest minema saadetud. Järgmine päev me muidugi leppisime ära jälle töö juures.

3. Kolmandaks märksõnaks on SOLAARIUM! Tüli tuli sellest, et ma tahtsin solaariumisse minna, kuna mu näonahk on korrast ära. Tema jaoks on see ebaloogiline põhjendus ja ta ei taha endale grillkana. Siinkohal mainiks, et juttu käis siis 1-2 korrast kuus… Ja kui palju vigisen, siis suvel ei tohi ma üldse päevitada.. tahtis paika panna, mitu tundi ma päikest võtta võin ilusal suvepäeval…Ohjah. Riid oli suur, lõpuks ta sai aru, et ei tohi iga asjaga keelata, aga kuidas ma küll järgi ei suuda anda, kui ma nt talle ütlen, et ära tegele maksupettusega, siis tema suudab seda küll teha. Krt küll, väga, väga võrreldavad asjad küll…Igatahes pärast seda tüli arvab ta, et mina saan alati oma tahtmise, et tema annab lõpuks järgi…

4. Kaks päeva pärast käeväänamise insidenti juhtus selline asi, et mul üks vana silmarõõm kirjutas mu emale ja uuris, kas minuga on kõik korras (mul O käsul kõik vanad teemad bloki alla FB-s ja IG-s). Ma säilitasin selle teksti omal emailil ega rääkinud sellest oma hullukesele. Mingi hetk küll tahtsin, aga millegi pärast ikkagi ei teinud seda. Kui ta kontrollis, mis on mu tööarvutis (leidis sealt ühe intiimpildi temast, mille jätsin siis alles, kui tema ähvardas minu omad töö juures meili panna). Selle peale ähvardas ta mind noaga, kas mul on veel neid pilte kuskil, loomulikult ei olnud. Seejärel leidis aga mu meilides kustutatud kirjades tuhnides selle kirja, mis mu vana silmarõõm mu emale kirjutanud oli…

Oii, siis hakkas pihta. Pea väänamine, lõuast kinni võtmine, juustest tirimine. Miks ma nii käitun, ma olen ikka nii hoor. Ta lõi oma saapaga vastu mu põlve, mis tõmbas mind jalust nõrgaks. Pidin see päev ka ühele kohtumisele minema, sinna muidugi ei saanud ning sain sealt kurja kirja, et kohale ei ilmunud. Pärast seda viis mu koju. Vabandas, aga ütles, et ei kahetse seda, kuna tegin talle nii haiget. Ta tahtis suhte ära lõpetada.. ja siis just helistas tema enda vana pruut, kes kutsus ta jalutama ning ta lubaski minna.. Lubas temaga nikkuma minna..

Loomulikult oli mul valus ja mul endal kees üle, viskasin teda patjadega, et ta kaoks mu elust ja ma lähen politseisse. Siis hakkas ta mind filmima, et mina märatsen, mina läksin talle kallale, et ma lõin ise oma põlve ära ning kõik mu jutt on välja mõeldud, et mina ei suuda sellega leppida, et tema mind maha jätab.. Ta läks minema, siis palusin mina teda, et tema midagi lolli ei teeks, et annan talle järgi, vabandasin jne. Ma ei saa aru, millegi kuradi pärast ma nii teen, miks ma ei suuda siis tal ise ka minna lasta :S

5. Leppisime ära ning oli tore nädalavahetus, lõpetasime mu magamistoas remondi ehk siis tema aukude seinas likvideerimise ning tõime kuuse tuppa, tegime piparkooke, kõik oli ilus tore. A ja veel nii palju, et tema muutis mu FB parooli, ma ei tohtinud seal paar päeva käia ning pidin oma vana silmarõõmu persse seal saatma, sest tema arvates saan ma niimoodi minevikust lahti lasta… Igatahes oli tore laupäev, aga minu jaoks ei ole enam asjad päris endised…ta muidugi ütles, et tahab ka ise abi leida ning peab kõik korda saama.

Reedel käisin salaja arsti juures sinikaid fikseerimas ning järgmine nädal on mul psühhiaater, kuhu ta tahab kaasa tulla. Ta soovib, et alustaksin lapsepõlvest, mitte meist, aga mina tahan ju just meist rääkida. Ma tahan teada, kui hullud on need asjad, mida mina valesti teen. Kas minu väärtushinnangud on nii valed, kas minu arvamus ja mõttemaailm on nii vale. Kas mu elu on nii vale olnud, et peangi leppima sellega, et normaalse pereelu saamiseks ongi vaja teisele inimesele anda 100% järgi kõikides asjadest, et kas siis on õnnelik suhe?! Ma tunnen, et olen nii eksinud endas, ma ei taha enam erinevate meestega sahkerdada, tahan varsti lapsi saada…aga kas enda täiesti allutamine teisele inimesele on ka õige?!