Kirjutan, kustutan, kirjutan, kustutan. Kirjutan, sest mulle meeldib oma emotsioone niimoodi maandada. Kohati tahaks lihtsalt selle kaane sulgeda, aga ega see nii lihtne ei ole. Lisaks paljudel on arusaam, et ma tean rohkemat kui ajalehtedes kirjas on. Tegelikult ei tea, ma oskan vaid tulenevalt enda psühholoogilisest ettevalmistusest ja mineviku kogemusest arvata, miks Karin ikka veel vaikib.
“Tee sellega rahu”, “Lase sellel minna”, “Sina tegid kõik, mis said.” Need on mõned laused mu enda lähedastelt ning jälgijatelt. Jah, saan aru, aga päeva lõpuks olen inimene oma emotsioonide ja tunnetega, kes kaotas päriselt ka kellegi, kes on ka meie perele aastaid olemas olnud!
Kui isa mul esimest korda vangis oli (seda heideti mu enda sugulase poolt avalikult ette, et mida ma kiren, endal isa vangis olnud), siis oli hetk, kus vana korteriomanik meil aknad sisse viskas. Olime õega üksi kodus, mina 11 aastane, väike õde 6. Ema telefonile ei vastanud, aga Karin vastas! Ma ei hakka meenutamagi, mis trauma see mulle ja õele oli.
Oli hetki, kus mu ema oli emotsionaalselt äärmiselt madalseisus, no ikka väga! Me õega saime rääkida Kariniga. Ma rääkisin temaga nendel hetkedel, kui emaga ei saanud ja ma teadsin, et saan teda usaldada.
Karin oli esimene inimene mu perekonnas, kes sai teada, et olen vägivaldses suhtes. Tema tooaegseid sõnu kasutan täna mina naiste abistamisel, kui nad kahtlevad, kas on vägivaldses suhtes ehk et: “Jookse nii kiiresti ja nii kaugele, kui sa saad!”
Mul on ausalt öeldes M.Kuusikust jumala ükskõik. Tuleb leppida, et praegune seadusandlus kaudseid tõendeid arvesse ei võta ega mõista lähisuhtevägivalla olemust. Küll aga ma ei tea, kuidas leppida sellega, et inimene, keda mina olen usaldanud, valib nüüd vaikimise ja mitte vaid lihtsalt vaikimise, vaid annab loa tugivõrgustik kohtus sõelapõhjaks tampida. Kusjuures minule ei ole Karin kordagi pärast kriminaalmenetluse alustamist öelnud, et vägivalda ei ole olnud (alguses me veel suhtlesime), vaid ütles, et me ei räägi sellest.
Kõik need netikommentaatorid, kes mind ähvardasid, kirju kirjutasid, kuidas mind tuleks maha lasta, grupivägistada, vangi panna, kuidas olen kinnimakstud, kuidas soojendan reformivoodit, kuidas mulle võibki peksa anda minu kurjade silmade pärast, kuidas ma saamahimu peal väljas olen, kuidas olen meestevihkaja jnejne… ma loodan väga, et nende endi lapsed ei pea kunagi midagi sellist üle elama. Saan aru,et usute oma tõde, aga mis inimene soovib sellepärast teise surma või valab ta piltlikult öeldes pasaämbriga üle.
Ma viisin oma naha turule, saba ja karvadega, kaotasin oma sotsiaalmeediakonto, mis oli seotud suure hulga abivajavate naistega, aga praegu olen emotsioonaalselt madalseisus sellepärast, et olen pettunud inimeses, kes on aastaid olnud mu jaoks hea ning usaldusväärne, teise ema eest. Kui olin elanud USAs 4 kuud ja unistasin kiluvõileibadest, siis tema oli see inimene, kes mulle need tegi, kui Rakvere jõudsin. Siinkohal ei ole see etteheide mu emale, vaid mälestus sellest, kuidas Karin pani tähele minu soove. Tänu Karinile ja ühistele soomeskäikudele tean ka soome toitu nimega “maksalaatikko”, see oli, vb on siiani Karini lemmik.
Lihtsalt… kurvaks teeb, et Sind mu elus enam ei ole ja mille nimel… Muidugi saavad paljud nüüd öelda, et meie olime need, kes lõid noa selga, aga kui M.Kuusik sai ministriks, sai karikas täis. Ja kurja küll, ma ei olnud ju ainuke! Aga pärast seda, mis minuga tehti, ei julgegi keegi midagi iitsatada. Kuigi vaatamata kõigele endiselt propageerin, et tuleb rääkida, tuleb sekkuda ka lähedastel. Küll see õigussüsteem varem või hiljem järgi jõuab!
Nüüd aga üritan puhata Viljandimaa metsade ja põldude vahel, olles kõigest maisest eemal. Mul on vaja oma halvad tunded ära tunda, teha restart vaimsele tervisele ning siis juba värskemana tagasi tulla.
Olge hoitud
Teie Merli