Eile suutsin ise lõpuks varakult magama jääda ja ilma ühegi pisarata. Hommikul, kui interneti sisse panin, siis nägin, et oli juba tund pärast bloki peale panekut kirjutanud. Sõnumiks oli: “kui sa peaksid rase olema, siis selle lapse ma võtan sinult ära.” See tuli teemaks ka siis, kui käisime lõuna aeg minu juures tema asjadel järgi. Andis mulle valikuvariandid, kui ma peaksin olema (nimelt ta mõtleb pidevalt asju ette valmis):
1) teen aborti;
2) saan juristlilt kirja, et tema lapse elus ei osale ja alimente ei maksa, aga võtab lapse ära ning mina kunagi oma last ei näe. Ähvardas, et saab seda mu isa kaudu teha… Huvitav küll, kuidas ta seaduslikult loobub lapsest, aga siis võtab ikkagi ära? See selleks. Korraks ta rahunes ja siis läks jälle käima, ähvardas, et tööpäeva lõpetan ise hullaris… Nüüd on siis aeg rääkida hullarist, kus ma esimest korda aru sain, et tal ei ole peas kõik korras…
…Ei jõudnudki hullarist rääkida. Kartsin, et tuleb samal ajal sisse (hetkel kirjutan töö juures…) Vahepeal juhtus muidugi nii mõndagi. Eelmine reede ehk nüüdseks siis 6 päeva tagasi, kus mul eelmine tekst pooleli jäi, juhtus veel midagi kohutavat. Olime töö juures, meil on hoovi peal üks kuurike, mille uks läheb lukku ehk alati peab midagi vahele jätma, et sealt välja saaks. Ta tahtis minuga seal kokku saada ja rääkida. Ma kartsin muidugi minna, aga läksin ikkagi. Läksin, tõmbas ukse kinni, ta tahtis mängida trips-traps-trulli. Ütles, et tema mängib nüüd minuga. Hakkas ähvardama, uks on kinni, ventilatsioon on väljas. Ta teab, et mul võib kinnises ruumis kergesti astmahoog tekkida. Ütles, et mul saab õhk otsa ja jätab mu sinna piineldes surema, teistele tundub see asi lihtne, uks läks kinni ning ei saanud välja, loomulik surm nö. Mulle anti ka teine variant, teises ruumis pidi relv olema, kus on 2 kuuli sees… üks mulle, teine talle… See oli nii õudne, süda hakkas kiiremini kloppima, raske oli hingata, pisarad hakkasid silma voolama, aga sundisin end rahulikuks jääma, üritasin teda maha rahustada…
See pilk, mis tal oli, see hullupilk, kuidas see mäng on kogu aeg tema käes olnud… ma ei ole midagi nii printsess, olen paks, kole, libu… Ohjah. Tema arvates kohtlen teda nagu koera, miks ma ei või asjades järgi anda. Teda nii häirivad mu peod… Naljakas, peol siis käisingi puhkusreisi aeg ning sugulastega koos Soomes… Teda häirivad peod sellepärast, et tema ise käis kunagi pidude aeg petmas ning suvaliste tüdrukutega tatti panemas.. Ohjah, ütles, et tahaks mulle jalaga kõhtu anda, et siis on kindel, kui olengi rase, siis mingit last ei tule. Ma värisesin, värisesin…
Lõpuks ta ütles, et see kõik oli näitemäng, et see oli selleks, et teha tagasi seda, mida mina talle teen. Mina ajan teda hulluks sellega, et ma ei anna järgi, et ma ikkagi tahan peol käia, et ma ikkagi tahan nn lühikesi kleite kanda. Ma isegi ei nutnud selle peale, varisesin maha ja nuuksusin. Naeris, et noh, mis nüüd on pingelangus. Oli küll jah. Arvasin, et olen elus nii mõndagi tunda saanud, aga eksisin, eksisin rängalt. Loomulikult pärast seda olin ma kõigega nõus, ei mingeid pidusid, mitte mingisuguseid. Ta sai, mis ta tahtis. Mina rumaluke olin sellega muidugi nõus, aga mis KURADI HINNAGA?! Inimene ähvardab mu ära tappa! Seda on tagant järgi nii imelik kirjagi panna. See ei ole lihtsalt VÕIMALIK! See oli nagu halb unenägu, väga halb unenägu, see ei olnud reaalne ning siiani ei tundu see reaalne. Pärast seda oli kõik JÄLLE idülliline. Kaisutamine, palju seksi, kaisutamine.
Laupäeva veetsime koos, õhtul käisime muinastuledeööl lõket mere ääres tegemas. Muidugi tore oli see, et kuskil metsas kohtas ta oma vana pruuti, kes talle kohe kaela hüppas ning ega ta isegi kallistusega võlgu ei jäänud. Oleks mul nii olnud, oleks kohe persse saadetud…