Mingi hetk tundsin, kuidas väsimus võtab jälle võimust, nii loid oli olla, mõtlesin, et pool tundi pikutan… See pikutus sai mulle aga saatuslikuks. Enne uinumist mõtlesin veel, et nii tore, et lõpuks hakkavad asjad laabuma, lõpuks hakkab meil kõik korda saama. Ei saa ju igavesti tülitseda? Rumal, rumal, rumal naine olen. Ta tuli vahetult pärast seda, kui olin ärganud. Kartsin, et ta saab vihaseks, kui kuuleb, et uuesti magama jäin (eelmisel päeval rääkis, kuidas ta mu elu ära rikub, kui ma normaalne ei ole, kuidas ta ta saab teha nii, et mind töölt lahti lastaks, kuidas kodus mul viskab aknaid sisse), ja ütlesin, et ei maganud.
Padja jälg aga reetis mind. Võttis oma asjad ja läinud ta oligi. Kurb on olla, enda peale olen muidugi kuri ka, oleks võinud ju aus olla. Aga kui ma oleks aus olnud, oleks nagunii tüli tulnud, sest minu arvates teeb ta paljudest väikestest asjadest väga suure tüli. Nii, et ehk ongi parem, et meie suhe lõppes sellepärast, et ma jäin palavikuga magama (kraadisin end hiljem ja näitas palavikku ning siis sain ise aru, miks see uni nii silma tikkus).
The end.