Mu vaim on niiiii läbi, mul on tekkinud peavalud, mida ükski tablett ära ei võta. Need tulevad siis, kui me telefonis muudkui räägime, räägime, räägime sellest, miks ma valesti käitun, miks ma ülbe olen, miks ma kogu aeg vigu teen. Näiteks, eile ta vihastas selle peale, et ma ei öelnud, et sõbrannaga rääkisime, et ehk trehvab enne jooksuvõistlust. Ta ütles, et see on nii hull asi, et tahaks ära kõndida. Ülbe olin siis, kui olin tuttavaga lõunal (mida ma talle ka ütlesin) ja kui ta helistas ning telefonis ütlesin talle, et ma söön, kas on midagi pakilist-see oli tema jaoks ülbe käitumine.
Miks ma kuradi pärast ei suuda ise ka ära minna? Ma ju kardan, mul on hirm. Ma ei või homme sõbrannaga koos tuttavate kasse toitma minna (nad reisil ja palusid, et käiksin), kuna tema ütleb nii. Kõige huvitavam on see, et tema teeb seda kõik minu pärast, et mina saaksin end korda, et minul tuleks selline ilus pereelu, mis mul lapsepõlves saamata jäi. APPI, ma karjun APPI!!!
…
Long time no see. Pärast viimast jutuajamist mõistsin teda, miks teda häirivad kleidid, miks teda häirivad peod. Kui selline kogemus, siis arusaadav, tema tahab oma naist kaitsta ning et mitte kunagi enam ei juhtuks sellist asja. Paar päeva oli nö hästi kõik, kuigi ma ise tundsin, et see ei ole enam päris see. Siis see jälle algas…
Pidime kokku saama, tema on haiguslehel ning mina käin tööl. Ühesõnaga pidime kokku saama ja telefonis teatas ta, et soovib, et kirjutaksin FB-s ühele prantslasele, et ma jäin tollest ööst rasedaks (kui hostelis prantslastega tuttavaks saime ja ma olin kusjuures kaine rool veel), aga ei mäleta, kellega ma magasin, et siis on kohe teada, kas petsin teda või mitte. Seejärel, kui kiri kirjutatud, annan talle oma FB parooli, mille ta ära muudab ning siis on asi teada. Kui tuleb välja, et ma teda petsin, siis saan noaga näkku armi…Nagu mida?!
Ma ei olnud sellega nõus, millest ta järeldas, et ma petsin teda. Isegi, kui ma tahaks üle aisa lüüa, siis ma never ever ei julgeks teha seda… Meie suhe sai taas läbi. Paari päeva pärast loomulikult leppisime jälle ära, nagu ikka. Pühapäeval elas mulle poolmaratonil kaasa, oli super, hüper mees, toetas, oli raja ääres kohal, pärast käisime söömas, tegi massaaži, hellitas ja poputas. Kõik oli nagu imeline.