Rendikaga Mallorcal

Esimene sihtpunkt oli Cala Figuera, kus avanes kaljudelt mega ilus vaatepilt.

Teine peatus oli Playa Mondrago, kus tegin oma esimese supluse ning jalutasin niisama ümber laguuni. Vesi oli täitsa soe, ilm oli lihtsalt pilves. Selle ranna tegelikult leidsin täiesti lampi, vaatasin lihtsalt kaardi pealt, mis mulle enne Porto Cristot tee peale jääb.

Kolmas peatus oligi Porto Cristo, selline nunnu sadamalinnake. Sinna läksin lõunatama. Seal lähedal asusid Guevas del Drach maa-alused koopad, kuhu mina aga minema ei hakanud. Tegelikult olid need selleks ajaks suletud ja ma sarnaseid koopiad varem Hispaanias näinud küll (Gibraltaril). Päeva viimane sihtpunkt oli Alcudia, kus nautisin vanalinnas jalutuskäiku.

Teist päeva otsustasin alustada Santa Maria matkarajal, mis siis oli sisemaal mägede vahel. Eesmärgiks oli leida Salt des Freu kärestik. Ei leidnud ma kärestikku ja tagasiteel eksisin ära ka. Omast arust läksin sama teed mööda tagasi, aga ju siis panin kuskilt valesti, kuskil ma keset mäge omadega olin, jalad lõhku, levi kadunud, aku hakkas tühjaks saama, vesi otsa saama. Ega ma ei ole nüüd ju teab, mis hull matkaja, aga mõtlesin, et ronin võimalikult kõrgele mäe otsa, et ehk siis näen, kus tee on. Nägin vaid teise mäetippe. Ausalt öeldes see oli hetk, kus hakkas paanika vaikselt võimust võtma, tahtsin maha istuda ja nutma hakata, et siia ma nüüd suren. Ma ei taha ju tegelikult seda, mis mu kassidest saab…

ÕNNEKS mu kaine mõistus ütles: “Merli, nutmine sind siit välja ei aita.” Õnneks mingi hetk nii palju levi tuli, et sain kaitseväelasest sõbrale helistada (pidin ju valima kellegi, kes minuga koos paanikasse ei läheks, sest pereliige oleks kindlasti läinud :D). Igatahes koos me tagasitee leidsime, muidugi õnneks mingi hetk hakkas mul Google maps ka taas tööle. 14,5km ja 4h30min hiljem ma sealt väljas olin. Õhtul hotellitoas olin ikka väga-väga õnnelik. Ma olen elus 2 korda varem sellist asja tundnud, siis kui mu psycho ähvardas mu maha lasta ning siis kui ta üle 100km/h Pirita sillal kihutas ja järsku liigutuse paremale tegi, et mind vastu sillapiirdeid surnuks sõita. Samad emotsioonid olid, aga ka nendel hetkel tekkis mul mingi survivor mode ehk jäin rahulikuks, püüdsin teist inimest maha rahustada. Ju siis oli nüüdki vaja õppetundi, et no ükskõik, mis, tulest ja veest ma läbi tulen ning võitjana väljun!

Need samad taimed tõmbasid jalad nii katki. Sidusin siis nendega niisked salvakad ümber jalgade, et edasi kõndida saaks. Pikad püksid olid ka kaasas, aga nendega oli liiga palav.

Edasi läksin mägilinna nimega Soller, mis samuti väga armas mägilinnake oma kitsaste tänavate ja ajaloolise atmosfääriga. Sealt alla läksin taas sadamasse ehk siis Port De Sollerisse, kus sai jällegi lõunatada.

Aga mägedest mul veel isu täis ei saanud ning sai ära käia ka Cap de Formentor viewpointis. Sealne vaade oli tõesti hingemattev. Tekkis tunne, et kui on olemas maailmaäär, siis see võiks just see koht olla. Muideks see koht väga populaarne abiellumiseks.

Seejärel läksin vaatasin üle Mallorca au ja uhkuse Catedral de Mallorca. Sinna tegin viimasel päeval ühe jooksutrenni ka (edasi tagasi tuli üks mõnus 21.1km distants hotellist).

Selline mu kahe päevane saare tripp oligi. Seal on kindlasti väga palju kohti veel, mida külastada, aga mulle kaheks päevaks täitsa piisas. 🙂 Ringi sõitsin, siis muidugi mõtlesin, et tegelikult oleks olnud äge ka kohe rendikas võtta ja ollagi nt iga 2 päeva tagant uues linnas, aga mu elukoht, Playa del Palma, sai ka mulle väga armsaks ja koduseks. 🙂

Praegu olengi Rootsi lennujaamas ja ootan viimast lendu (COVID-19 test oli negatiivne, et mingeid hispaania viiruseid ma koju ei too). Tuju hea, puhanud, päevitanud ning valmis halli Eesti argiellu tagasi sukelduma. Olge hoitud ja terved!