Hei-hei!
Kätte oligi jõudnud 2.trennivaba päev! Ja aeg oli asuda Hispaania poole! Eelmise päeva õhtul käisin veidi jalutamas ja tulin tuppa ning imestasin, et jope on kuidagi porine. Ma ei saanud aru, mismoodi, väljas vihma ei sadanud. Hommikul hotelliuksest välja astudes tabas meid kummaline vaatepilt. Kõik autod olid üleni liivased. Hiljem saime teada, et tegemist oli sahara liivaga ehk liivatorm oli jõudnud meieni (ka Hispaaniasse). Kusjuures mul tuttav, kes elab Hispaanias, on siiani nohus pärast seda. Vb on ka siin seoses minu nohuga, mis ei taha kuidagi ära minna. Ei tea, aga sellel hetkel me tervise pärast muret ei tundnud ja teele asusime.
Tegelikult autoga sõitsime vaid 5km kõrvallinna. Sealt asusime praami peale, et sõita Hispaaniasse. Praamisõit kestis max 15minutit ja ühe otsa pilet oli 2.50.- (tasuda sai vaid sularahas). Muidugi oleks saanud minna Hispaaniasse ka autoga, aga me ei võtnud rendikal eraldi juurde seda, et võime piiri ületada (see oleks umbes 60.- juurde maksnud). Osa käisid ka jalgratastega. Rentisid Portugalis jalgratta ja läksid siis praamiga üle (sellisel juhul oli pilet 4.50.-).
Selline see praamike oligi, millega üle jõe sõitsime Portugalist Hispaaniasse.
Nii me siis Ayamontesse jõudsimegi ja aeg läks kohe ühe tunni võrra edasi. Portugalis oli aeg Eestist maas 2h, seega jõudsime korraks ajaks Eestile lähemale. Seal me tatsasime ringi muidugi vanalinnas, kus oli ilus keskväljak, silma jäi ka üks suurem kirik, kuhu sissepääs oli tasuta. Seal olimegi kuskil tunnike, tegime mõned sisseostud (sõbranna, kes mul kasse hoidis, palus, et tooksin Portugalist talle küpsiseid, ma siis ostsin neid nii Portugalist kui ka Hispaaniast talle, muideks, ta kiitis Portugali omasid rohkem :D) ja suundusimegi taas praamipiletikioskisse, et Portugali tagasi sõita.
Portugalis sai veel veidi käidud meie kõrvallinnas Vila Real de Santo Antonios, kus sai samuti mõned suveniirid lähedastele kaasa ostetud. Ka seal vanalinnakeses oli ilus plats. Ilus vanalinnake samuti ja loomulikult siis sadama äärne ala, kus jookseb ilus promenaad (eelmises osas oli juttu).
Pärast vaba päeva algas jälle 3 päevane trennitsükkel. Ma nüüd enam ei mäleta, kas siis liitus meiega Eesti meister maratonis Leonid Latsepov või tuli ta juba varem, igatahes paar ÜKE trenni viis meil tema läbi. Üks oli õues ja teine oli meil hotellis sees koridorides (meie olime temaga ühel korrusel ja niimoodi ta meie ÜKE treeneriks saigi). Nimelt ilm oli üsna ära keeranud ja ÜKE väljas jäi ära. Meil küll selliseid üleujutusi nagu Lissabonis oli, ei olnud, aga tormituuled olid ikka korralikud. Aga jah, teistel hotellikülastajatel võis olla imelik vaatepilet, et läbi 3 korruse sportlased maas “aelevad,” aga kõik kõhu-seljalihased jms tehtud sai. 😀
5.korruse ÜKE kangelased.
Meie tippsportlasel olid kaasas massaažipüksid, mis aitavad lihastel lõõgastuda. Proovisin ka järgi. Ausalt öeldes ei oskagi kommenteerida, kas mul oli siis pärast parem olla või mitte. Igatahes huvitav kogemus.
Kätte oli jõudnud treeninglaagri 3. vaba päev. Oleks tahtnud hea meelega päeva rannas veeta, aga ilm oli ei olnud kaugeltki selline, et seda teha oleks saanud. Päevitust sai vaid jooksu aeg. Küll aga niisama hotellituppa passima ka ei jäänud. Läksime osadega umbes 20km eemal asuvasse linna nimega Tavira. Väike linnake, mille kohta Wikipedia ütleb: “Taviras on romantilised kitsad tänavad, linnapilti ilmestavad kirikute tornid.” Linnake on ka Portugali Algavare soovituste listis, mida võiks kindlasti külastada. Kirikuid oli seal tõesti palju. Lisaks oli ka üks ilus endine lossiaed. Seal ringi käies tundus see miljöö kuidagi väga tuttav. Kirjutasin oma sõbrannadele, kellega 6 aastat tagasi Portugalis käisime, kas käisime ka seal. Tuli välja, et jah, käisime.
Siis ma tabasin end esimest korda mõttelt, et issand, ma olen ju jälle Portugalis. Enne Portugali reisi mõtlesin, et huvitav, kas ma mõtlen ka sellele, kas mul aktiveeruvad mingid mälestused, kuidas reis taas sinna riiki mulle mõjub. Kõik see tuli aga alles Taviras meelde. Nimelt, kes minu vägivaldse suhte lugu teavad alguseset peale, siis esimesed vägivalla ilmingud saidki alguses siis, kui olin Portugalis. Long story short, mu vägivallatseja ei tahtnud absoluutselt, et sõbrannadega reisile läheksin, aga ma läksin siiski ja no ta tegi distantsilt kohati selle olemise mul suht põrguks.
Küll lubas end ära tappa, küll kadus 24 tunniks ära, siis väitis, et kiirabi viis ta enesetapukatse tõttu hullumajja, küll ähvardas erinevate asjadega, avaldas esimest korda armastust ja kuidas ta ei suuda ilma minuta elada jne, jne. Empaatilise inimesena üritasin distantsilt ta jaoks olemas olla, et no jumal eest end ära ei tapaks. Ja nii ma siis olingi pool reisi telefoni otsas, mistõttu ma pooli asju ilmselt ei mäletagi. Ma olin füüsiliselt kohal, aga vaim tegeles pidevalt mingi juraga. Aga mul on ülihea meel, et minus ei vallandunud mingid triggerid. Isegi siis mitte, kui meenus, et olen tegelikult Taviras käinud. Järelikult olen ikka sellest vägivaldsest suhtest nii üle kui üle. Aga aitab nüüd siis sellest, siin rubriigis üritan rääkida ikka reisijuttu.
Olime jõudnud Tavirasse. Tavirat kutsutakse ka Portugali Veneetsiaks, kuna linn asub kahel pool jõekallast.
Tavirast on võimalik praamiga sõita väikesele saarele, kus on ilus rand. Pilet 2.50.- Kujutan ette, et suvel väga pop koht.
See koht oli mul nagu tuttav ja ei olnud ka. Hiljem meenus, et 6 aastat tagasi oli see täiesti suveniirimüüjaid täis. 🙂 NB! Seal on võimalik tasuta WC-s käia. 😀
Linna keskväljak oligi see, mille peale küsisin sõbrannadelt, kas oleme seal käinud, sest see oli nii tuttav.
Romantilised kitsad vanalinna tänavad.
Ja kirikud iga nurga peal.
Ronisime ühe lossivaremete vaateplatvormile. Lossivaremates oli väga ilus aed, aga pildi peal see ni ilus ei jäänudki, mistõttu kustutasin need pildid ära.
Oligi järgmine vaba päev läbi. Algas viimane trenniplokk ja aeg oli viimane pidulik õhtusöök süüa ning kodu poole asuda. Viimase pika jooksu trenni tegin 16km ja tagasi jooksin kuskil 4km ookeanikallast, vastutuult, kus ma ilmset külmetusin ning siis ilmselt vallanduski minu organismis juba olemas olnud epsteiniviirus (sellel hetkel ma muidugi ei teadnud seda).
A ja see jäi mainimata, et piletid ostsin ma oktoobrikeskel ja sain need hinnaga 238.-. Lend oli Tln-Riga-Lissabon ja samamoodi ka tagasi.
Selline see Sparta Portugali jooksulaager 2024 minu jaoks siis oli. 12 treeninpäevaga kogunes 158km, trenniaega kulus 27h29min (sh ÜKE ja paar jalutuskäiku). Ehk siis palju trenni, päikest, ilusate kohtade avastamist/taasavastamist. Kui kellelgi on Portugali või jooksulaagri osas küsimusi (see toimub järgmine aasta jälle ja mina plaanin igal juhul minna), siis vastan hea meelega, aga seniks järgmiste reisideni!
Merli 🙂
