Mis on kübervägivald ja päriselu näited sinna juurde

Naiste- ja tüdrukutevastane kübervägivald on soopõhine vägivald, mis pannakse toime elektrooniliste sidevahendite ja interneti abil. Kuigi kübervägivald võib mõjutada nii naisi kui ka mehi, kogevad naised ja tüdrukud erinevaid ja traumeerivamaid vorme. Naiste ja tüdrukute vastu suunatud kübevägivalla vorme on mitmesuguseid, sealhulgas, kuid mitte ainult:

  • küberjälitamine;
  • konsensuseta pornograafia (või nn kättemaksupornograafia);
  • soopõhine mõnitamine;
  • viha õhutamine ja ahistamine;
  • seksuaalse materjali abil väljapressimine;
  • vägistamise ja surmaga ähvardamine;
  • inimkaubandusele elektrooniliste vahenditega kaasa aitamine.

Kübervägivald on katustermin, mis hõlmab kõiki info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kaudu toimepandud vägivallavorme ning see ei ole iseseisev “päris” vägivalla suhtes, kuna sageli järgitakse samu mustreid, mis võrguvälise vägivalla puhul. Ehk kübervägivalda tuleks suhtuda sama tõsiselt kui “päris” vägivalda. See, et ohver ei pruugi kokku puutuda päriselt vägivallatsejaga, ei tähenda, et tema tegudel oleks vähem mõju. Vastupidi, hirm ja mõju võib isegi suurem olla, kuna kunagi ei tea, millal võib järgneda järgmine kübervägivalla kaudu teostatav tegu.

Küberjälitamise ja seksuaalse materjali abil väljapressimise ja vägistamisega ähvardamisega puutusin enda vägivaldse suhte jooksul ka ise kokku. Markantsemad näited on ehk järgnevad: pidin 24/7 kandma pulsikella, et ta saaks olla kindel, et ma kodus magan, mitte ei ole kuskil võõraste meestega seksimas, kui öösel oli rahutu uni, oli tükk tegu seletada, et see oli rahutu uni, mitte muu tegevus. Pidin suvalisel hetkel tegema kodus x asjast pilti, et tõestada, et olen ikka kodus (ta kahtlustas, et mul muidu võivad kodus olla varem pildid valmis tehtud). Jälgiti pidevalt, millal viimati messengeris active olnud ja kui tema arvates ei klappinud see aeg sellega, kui ütlesin, et magama läksin, oli jälle tüli majas.

Teadupärast on mul ka endistele ja praegustele lähisuhtevägivalla ohvritele virtuaalne toetusgrupp ning küsisin sealgi naiste käest, millised on nende kokkupuuted kübervägivallaga. Nende näited on järgmised:

“Mina pidin aru andma, kui iPhone Bedtime ei olnud registreerinud mu öist magamist, et miks ma üleval olin ja kellega ma olin. Mul on tööandja poolt nõutud iga kolme kuu tagant arvuti paroolide vahetus, siis pidin selgitama, et miks ma pidevalt paroole vahetan ja miks mul mitu accounti on (tööl vaja). Oma käimisi sain tõestada näiteks parkimise alustamise-lõpetamise sõnumitega. Et ikka käisin seal, mitte keppimas teistega lõunaajast vms.”

“Mina pidin tegema telefonipaketi ümber tema nimele ja seeläbi kontrollis ta mu kõnede väljavõtteid. Stabiilselt pidin näitama kõiki oma messengeri vestlusi sõbrannadega. Mida ma kustutasin või ei rääkinud üldse kirja teel. Kui küsis miks ma kustutasin, siis selgitasin põhjusega, et see on minu isiklik vestlus ja tal ei ole õigust kontrollida neid, see ilmselgelt lõppes sellega, et ma siiski pidin näitama. Sõbrannadega enam messengeris ei kirjutanudki väga, vaid helistasime päevadel, kui teda polnud kodus.”

“Kodust leidsin ka diktofoni, ma ei tea kui kaua ta oli meie elu salvestanud ajaks, kui avastasin selle. Samuti tahtis ta paigaldada koju kaamera, et jälgida, kas naabrinaine söödab koera. Tegelikult oli see minu jälgimiseks. See selgus hiljem, ta oli küsinud oma eksnaiselt abi, kuidas see kaamera tööle saada, aga kuna ta oli kasutanud nende suhte ajal sama asja siis ta ei aidanud teda. Ùhise Google’i konto loomine loodavale ühisele ettevõttele, kuhu salvestusid kõik isiklike kontode paroolid ja oli võimalik ka asukohta jälgida. Kahjuks ta kukkus ise sellega sisse, sest ma sain juurdepääsu tema kontodele (ka nt Messengeri kontole) ja asukohale, mis lõplikult avas minu silmad. Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub… aga nt üritas mulle koju paigaldada ka Google home seadet, milleks ma polnud soovi avaldanud. Samuti minu jälgimiseks. Ja muidugi ka messengeri vestluste ettenäitamine ja koguaeg telefoni valves olemine oli ka tavaline.”

“Palusin abi, et oma uus telefon tööle saada, et vanast telefonist info uude saaks (siis ei olnud veel Apple’l seda vòimalust, et koik lihtsalt maha laadida ja uude üle kanda). Ta pani (salaja) enda sõrmejälje tuvastuse – sain aastaid hiljem seda teada.”

“Mul eksmees pani meie ühisesse arvutisse loggeri. Sai kõigele kohe ligipääsu.”

“Mul psühh soovis instagrami ja fb sünkimist tema kontoga. Olin nii loll ja alguses polnud midagi selle vastu, kuna polnud midagi varjata. Siis kui ta hakkas vastama minu sõpradele, ütlesin, et nii enam ei saa. Selles tuli suur sõda. Ja siis ta hakkas paluma, et tahab vaadata mu chatte, kellega suhtlen. Ilmselgelt ma hakkasin peitma kõiki chatte nagu jääks mulje, et ma ei suhtle kellegagi.

“Kui mees välismaal töötas, siis pidin videokõnes elamises kõiki tube näitama, et ta teaks, et mul pole teisi mehi kodus.”

“Minu sõrmejälge kasutati magamise ajal telefoni avamiseks ja mu isiklike vestluste lugemiseks.”

“Klassikaline oli see, et peale lahutust lapse telefoni pandi pidevalt Pingo äpp, millega saab kuulata ümbritsevat. Vahepeal käis laps iga nädalavahetus isa juures ja sealt siis minu juurde koju tulles, tuli see äpp jälle ära kustuda… Abielu ajal paigaldas suvilasse kaamera väidetavalt tööriistade varastamise kartuse pärast, hiljem pärast lahutust väitis, et paigaldas salaja rohkem kaameraid ja oli hea mind jälgida. Ise oli välismaal tööl. Lisaks pärast lahutust gmaili e-kirjade ja messengeri lugemised ja siis kommenteerimised sõnumitega, mis siis, et paroolid ja 2-kordsed autentimised peal, kuidagi nad häkivad läbi paroolide… E-kirja lugemise tagajärjel sai teada, kuhu asutusse kandideerisin tööle ja saatis sinna paar päeva hiljem minu kohta pahatahtliku kaebuse.”

“Google timeline tuli ette näidata, pluss piilus mu telefoni koodi ära ja soris öösel seal.”

“Tehnoloogia mängis ikka üsna suurt rolli. Tegi peale seda, kui me enam ei suhelnud fake kontosid, ja lisas mind nendega sõbraks iga nädal. Oligi nii, et iga nädal tuli uus konto. Mingil hetkel ma juba “ootasin” seda. Peale seda, kui politseis käisin, jäi seda vähemaks. Kuidagi oli ta mu telefoni üle ka kontrolli saanud, see mis mu telefoniga toimus polnud normaalne. Ehk siis teadis ta pm kõike mida ma tegin ja kus käisin, kuigi me enam ei suhelnud. See väljendus ka päris elus jälitamisega. Ehe näide, et kui suhe läbi, sellega vägivald kahjuks ei lõppe.”

Ühe naise viimane lause: “Ehe näide, kui suhe läbi, sellega vägivald kahjuks ei lõppe.” Ilmestab hästi seda, et kui ohver ongi vägivallatsejast lahku läinud, on suur oht, et ahistamine ning jälitamine jätkub tehnoloogilisi vahendeid kasutades.

Kuidas siis aga ennast kaitsta? Pärast lahkuminekut logi kõikidest võimalikest seadmetest välja, vaheta paroolid, kasuta igal pool mitmeastmelist autentimist, palu kellelgi IT teadlikul inimesel lasta üle vaadata enda ja lapse nutiseadmed, et ega sinna ei ole ära peitud nuhkvara. Näiteks on olemas appid, mida saab nö ära peita nii, et ise ei teagi, et see telefonis on. Kui sa koged küberahistamist, siis hakka päevikut pidama, panema kõik intsidendid (ka kahtlused) endale kuupäevaliselt kirja ning üles märgi ka, kuidas see mõjutab su elu (nt. karjud laste peale, kuna oled nii pinges). Kui otsustad politseisse minna, siis tuleb kasuks see, kui sa suudad tõestada, et küberahistamine mõjutab oluliselt su igapäevaelu.

Lõpetuseks tahan aga seda öelda, et kui sa pead oma kaaslasele tõestama, et sul ei ole kodus teisi mehi või üleüldse igat oma käiku kuidagi tõestama, siis selline suhe ei ole okei. Turvalises suhtes on inimeste vahel usaldus ega toimu teise järel nuhkimist ning ei esine haiglast armukadedust.

 

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga