Aitäh sulle naaber!
Soovin jagada Teile oma viimast päeva vägivaldsest suhtest, lahkumine tänu naabri kõnele politseile.
Sellel hommikul ärgates poleks ma iialgi uskunud, et ma ei pea endist elukaaslast kunagi nägema ja algab vägivallavaba elu. Ma ei lasku detailidesse, kuna siis tuleks sellest päevast terve A4 täis teksti, ja isegi rohkem. See õhtu on aga mul meeles kui eilne päev.
Sellel hommikul ärgates poleks ma iialgi uskunud, et ma ei pea endist elukaaslast kunagi nägema ja algab vägivallavaba elu. Ma ei lasku detailidesse, kuna siis tuleks sellest päevast terve A4 täis teksti, ja isegi rohkem. See õhtu on aga mul meeles kui eilne päev.
See päev on nii valus, aga samas ka minu ja lapse uue rahuliku elu algus. Laps keda ‘kasvatasime’ on minu eelnevast suhtest ja oli sel ajal 6 aastane. Ma poleks iialgi arvanud, et saan füüsiliselt karistada selle eest, et seadsin oma lapse esikohale.
Saatusliku päeva esimeseks probleemiks oli, et Tema arust tegi laps hommikusööki süües lusikaga liigset müra ja äratas meid meelega üles, saamaks meie tähelepanu. Sealt järgnesid kõiksugused muud etteheited ja süüdistused, millega ta polnud rahul ja kui valesti ma senini elanud olen. Algul oli sõnavahetus normaalse tooniga, mingi hetk läks see valjemaks, ning lõpuks oli laus karjumine, ja mis te arvate, kes karjus?
Muidugi olin see mina, ma olin tema poolt nii ära väänatud, ma olin juba 3 korda peaga vastu maad ‘kukkunud’ ja ma ei teadnud, kuidas see päev minu jaoks lõppeb. Kujutage ette ainuke asi, mida te teha saate on lihtsalt karjuda, nii kõvasti, kui veel jõuate ja sa isegi ei tea, kas naaber reageerib, kas ta üldse kuuleb. Mida ma siis karjusin: mul on valus, palun lõpeta. Aiiiaa, appi ja siis karjusin lapsele palun kutsu politsei. Mis te arvate, mis juhtub lapsega, kui ta näeb, et tema emale tehakse haiget, kas te arvate, et ta suudab helistada politseisse? Minu laps kahjuks ei suutnud, sest ta kartis. Mu kallis laps üritas mind aidata nuttis ja karjus mu kõrval palun ära tee emmele haiget, palun lõpeta, aga kes siis last kuulab.
Õnneks mind kuulis minu naaber, õnneks minu naaber sai aru, et keegi vajab tõesti abi, õnneks tal oli piisavalt julgust ja hoolivust, et sekkuda olukorda helistades politseile ja lasta ta trepikojast sisse ning seejärel juhatada politsei õige ukse taha. Sel momendil, kui kõlas koputus uksele, olin mina teisel pool ust selle mehe all kinni, ta oli kogu oma keharaskusega mu peal, ma võitlesin kogu hingest enda elu eest, aga ma tean, et ma poleks sealt alt iial vabanenud oma jõududega, kes teab, mida ta oleks mulle teinud, ma isegi ei tea, kas ma oleksin kiirabissegi jõudnud.
Ma olen siiralt tänulik oma naabrile, et ta aitas lõpetada vägivaldse suhte ja ta aitas mind välja sellest nõiaringist, ta andis mu lapsele uue elu ja võimaluse kasvada normaalses koduses keskkonnas. Tol päeval mul polnud isegi võimalust, et kutsuda politsei, mul oli peas vaid üks soov, palve, et keegi kuuleks ja keegi sekkuks ja aitaks mind.
See on minu väike osa sellest päevast. Kui märkad siis sekku, kui kuuled siis helista, sest see ‘tühine’ kõne võib olla selle inimese ainuke õlekõrs siin elus.