Juba põhikoolis teadsin, et tahan ühel päeval saada riigiametnikuks. Sel ajal hakkasin aktiivselt osalema ka erinevates õpilasesinduse organisatsioonides. Ülikooli läksin avalikku haldust õppima ning avalikku sektorisse tööle asumine oli samm minu lapsepõlve unistuste täitumise suunas. Küll aga ei olnud ma pikalt kindel, milline peaks olema minu erialane spetsialiseerumine.
2019.aasta kevadel kohtusin Kalamaja kohvikus Sass Hennoga. Rääkisin talle põgusalt oma vägivaldsest suhtest ja sellest, et olin sellel ajal pidanud blogi, mida sooviksin teiste abistamiseks anonüümselt avaldada. Mainisin, et ei taha seda teha oma nime ja näoga, kuna kartsin, et tulevikus võib see minu lapsi negatiivselt mõjutada (praegu tundub see mõte mulle ise ka rumalana). Sass ütles mulle sõnad, mida ma ei unusta: „Parim eeskuju su tulevastele lastele on see, kui nad teavad, et nende ema julgeb vägivallale avalikult vastu astuda.“ Inspireerituna Sassi sõnadest hakkasin sama aasta suvel oma lugu sotsiaalmeedias avalikult jagama.
Seejärel juhtus midagi erakordset. Ühtäkki oli mu postkast täis kirju nii ohvritelt kui ka neilt, kes avaldasid mulle toetust ja tunnustust julguse eest. Kuna kirju oli nii palju, otsustasin luua endistele ja praegustele lähisuhtevägivalla ohvritele salajase virtuaalse toetusgrupi. Selle eest pälvisin ka 2019. aasta sügisel Justiitsministeeriumilt Julge kodaniku aumärgi.
Minu töökohustuste kõrvale oli tekkinud justkui hobi, kus nõustasin ja toetasin igapäevaselt lähisuhtevägivalla ohvreid. Mida aeg edasi, seda rohkem tundsin aga, et mu tollane töökoht ei võimaldanud mul oma tõelist potentsiaali rakendada.
Sotsiaalvaldkonda tööle asumine ei olnud aga nii lihtne. Lisaks pidin pidevalt ka tõestama, et ma ei ole lihtsalt ohver, vaid et olen ka pädev ekspert. Koolitasin end nii palju kui võimalik ja tänu “Südamesoov” saatele omandasin ka kogemusnõustaja kutse. Nüüd töötan riigiametnikuna Sotsiaalministeeriumis ohvriabi nõunikuna ja olen kogemusnõustaja lähisuhtevägivalla teemadel. Mulle väga meeldib, et saan nüüd ühendada ametniku ja kogemusnõustaja rolli. Igapäevatöös tean, millised on selle valdkonna reaalsed probleemid, ja samal ajal saan ohvritele selgitada, kuidas riik toimib.
Lisaks nõustamisele püüan tõsta teadlikkust lähisuhtevägivallast ja selle ennetamisest. Mulle on väga meeldinud noortele rääkida, milline on turvaline suhe ja millised on ebaturvalise suhte tunnusjooned. Iga kord, kui seda teen, tekib mul lootus parema homse ees. Ühiskond peab mõistma ja toetama ohvreid, kuid igaüks meist saab aidata kaasa vägivalla ennetamisele, muutes oma suhtumist ja hoiakuid.
Eelmisel talvel, kui üks ajakirjanik mind taas telesaatesse kutsus, küsisin, kas minu lugu pole juba aegunud? Et kaua ma räägin ühte ja sama asja. Ta vastas mulle nii: „Eestis ei ole kedagi teist, kes oma nime ja näoga oleks niimoodi valmis sellest rääkima nagu sina…“ Seda oli magusvalus kuulda.
Täna, seda auhinda vastu võttes, tunnen suurt uhkust. Järelikult olen ühiskonnas midagi õigesti teinud ja ma tänan kõiki, kes on võimaldanud mul lähisuhtevägivallastt rääkida ja olnud sellel teekonnal toeks.
Aitäh!
