Mul oli hiljuti vestlus ühe meesterahvaga Ukraina sõja ja lähisuhtevägivalla teemal. Minu enda jaoks näitavad hästi need küsimused, kas inimesega maailmavaatelised väärtused klapivad või mitte. Sõja osas arvas ta, et mõlemad osapooled on süüdi ja perevägivalla puhul, et nii ei ole, et mees lambist naist ründab tänaval või kodus ootamatult paneb laksu kirja. Mind ajas see vastus suhteliselt närvi, sest tegelikult vägivaldses suhtes enamasti nii ongi, et ohvrit tabab see laks täiesti ootamatult tühja koha peal.
Mina selle peale panin enda Instagramis üles küsitluse, kus naised said jagada oma kogemusi, miks nende kallal on vägivallatsetud. Eks saate otsustada ise, kas oli piisav põhjus “laks” kirja anda või mitte. Vastused on teie ees:
Naine nr 1: “Lahutatud, aga pulmapildid alles (ju ikka armastan). Kasuisa, mitte bioloogiline isa (järelikult k*pin temaga).”
Naine nr 2: “Mu meessoost sugulasel ei olnud sama perekonnanimi, mis mul, nii et ilmselgelt petsin.”
Naine nr 3: “Restorani teenindaja töö ja ma ei lõpetanud tööpäeva täpselt kl 20 nagu graafikus oli.” Kusjuures siin meenus enda lugu sellest, kui kord bussiga varem koju jõudsin, kui vägivallatseja arvates pidin jõudma. Ta oli jumala kindel, et keegi meesterahvas tõi mu koju, sest tema arvates ei ole võimalik, et buss kiiremini sõitis.
Naine nr 4: “Ajasin naabrimehega õues juttu, kui vaipa kloppisin. Mees ütles, et tegin talle häbi.”
Naine nr 5: “Mul olevat olnud liiga lõbus. Kodus kahekesi olles küll nii lõbus ei ole.”
Naine nr 6: “Värvisin juuksed punaseks.”
Naine nr 7: “Jõuluhommikul mängisin vaikselt lapsega toas, et ta saaks ise magada pikemalt.”
Naine nr 8: “Sest ma ei osanud tema enda poolt siniseks löödud silma piisavalt hästi peita.” Ka siinkohal meenus enda lugu, kus vaimne terror algas pärast seda, kui enda sünnipäeval magasin lühikeste käistega T-särgiga (mul oli palav). Nimelt oli ta mu käed siniseks pigistanud ja selle särgiga paistsid need välja ja sellel ööl ööbisid mu ema ja õde minu juures ning see ärritas härrat väga, et nad võisid mu sinikaid näha.
Naine nr 9: “Tegin isadepäevaks valge söögi.”
Naine nr 10: “Ma polnud nõus oma juukseid blondiks värvima nagu ta eksil olid.”
Naine nr 11: “Minu süü oli alati selles, kui palusin, et ta ei jooks liiga palju. See oli minu esimene suhe ja ma olin siis 17-19a. Ma kunagi ei karjunud, ei närvitsenud vms, palusin rahuliku ja tasase häälega, sest teadsin, et ta vihastab. Mind suruti tihti toanurka, vehkides rusikat silme ees, sõimas mind oma sõprade juuresolekul ja röökis mu peale. Füüsiliselt sain oma esimese löögi, kui julgesin tema parimale sõbrale öelda, et ta sõber koju läheks ja nad ei jooks koos, kuna pidin järgmine päev sõitma Soome, kuuks ajaks tööle. Olime just kolmekesi poes sel hetkel. Ta sõber läks ära, meie jalutasime koju tagasi poest ja ta sõimas mind kogu tee ja ükshetk oli ennast nii üles kütnud, et keset tühja tänavat virutas mulle rusikaga vastu kätt. Loomulikult järgnes sellele korralik manipulatsioon, et ise olin selles süüdi jne. Sest sõber läks ju minu pärast minema ja ei joonud temaga koos edasi.”
Naine nr 12: “Laps ei tohtinud jaanuaris sündida, kuna siis oli mehe sünnipäev.”
Aitäh kõikidele nendele naistele, kes oma vastuseid jagasid. Nende lugude lõpetuseks lisan aga siia alla ühe kommentaari, mis kirjutati mu aasta lõpus Tervis Plussis ilmunud artikli alla. Minu meelest parim, mida üks mees saab öelda. Ma tean, et minu jälgijate seas on mehi, kes tunnevad end aeg-ajalt haavununa, et meestest nii halvasti kirjutan. Ma ausalt ei arva, et kõik mehed on vägivaldsed, aga tuleks mõista hukka need oma sookaaslased, kes on!
