Hei-hei!
Jagan teiega oma virtuaalse tugigrupi ühe naise postitust teemal “Lapse viimine välisriiki ilma teise lapsevanema teadmise ja nõusolekuta.” Kahjuks on väga tüüpilne, et endine vägivallatsev partner ei pea laste/lapse kasvatamisel mitte mingisugustest kokkulepetest kinni ja on tihti juhtumeid, kus see vanem viib lapse reisile ilma ema nõusolekuta (kui perekonnanimi on ka sama, ei küsi üldiselt keegi, kas nõusolek on ikka olemas). Kui aga ema nii teeks, oleks ema paha-paha ja ei tee koostööd. Ühe vägeva naisest ellujääja tekst tema enda kogemusest on järgnev:
“Minu alla 10-aastast last on korduvalt välisriiki viidud ilma minu teadmata vanuses 4 – 8 a. Reisid tulid välja siis, kui laps hakkas üks hetk kirjeldama kohtasid (muu teksti sees), kus ta käinud on. Kuna see on olnud lapse isa muster (“Ema on loll ja ei pea mitte midagi teadma”), siis olen konsulteerinud sel teemal PPA-ga. Tõesti, kui lapsel on sama perekonnanimi kui isal, siis vaevalt keegi piiri peal uurib, kas teise lapsevanema nõusolek on olemas (vähemalt nähtavasti pole mitte kordagi seda minu lapse isa käest uuritud). Ainult lapseröövi kahtluse puhul saab teha Politseile vihje, et selline asi peaks toimuma sel ja sel kuupäeval (näiteks, et on andmed, et 10.06.23 väljub X laps riigist koos X täiskasvanuga). Meie loo puhul tuli see teema arutusele Lastekaitses (minu algatusel) ning Lastekaitse tegi isale kirjaliku märkuse selle kohta, et tal on kohustus mind kui teist vanemat/eestkostjat teavitada. Viimase reisi puhul saadeti mulle samamoodi teade, et reis toimub ja piletid on olemas ning paar päeva hiljem ka teade peatumiskoha kohta.
Miks aga on vajalik teise lapsevanema nõusolek:
-
Esiteks on olemas juriidiline kohustus teavitada teist vanemat lapse välisriiki viimisel. See tähendabki ühist hooldusõigust. Seda ei saa tõlgendada selliselt, et “mõnikord viitsin teavitada ja teinekord mitte”.
-
Teiseks – kui me soovime Eestis rakendada ühist hooldusõigust 50-50 põhimõttel, siis selle absoluutne alus on võrdne kohtlemine (ka lapsevanemate puhul) – ehk reeglid kehtivad kõikidele. See seab hea psühholoogilise aluse lapse kasvatamiseks stabiilses keskkonnas (üks vanem ei pea saama paanika-atakki teise vanema tegude tagajärjel).
-
Kolmandaks ja kõige tähtsamaks põhjuseks on see, et kui minu lapse isaga/eestkostjaga peaks midagi juhtuma välisriigis, siis mul peab (peab!!!) olema info selle kohta, kus mu laps sel hetkel viibib. Kuidas ma hakkan last otsima, kui ma emana ei tea, mis riigis ta on?
-
Neljandaks – see, et üks lapsevanem ei tea, kus ta laps viibib, kasutab väga hästi ja manipuleerivalt ära teine vanem lastekaitses ja kohtus “Ema isegi ei huvita, kus riigis laps viibib …. nii vähe ta enda lapsest hoolib”. See on suisa uskumatu, kuidas üks nartsissist enda teatamata jätmist kohtus ära kasutab teise vanema vastu.
Seega emal on 100% kohustus teada, kus ta laps on, kellega ta laps on ja tal peab olema võimalus anda keelduv vastus (kasvõi koos Lastekaitsega), kui see reis tundub olevat lapse huvidega vastuolus.”
Loodan, et postitus on abiks neile, kes sellel teemal oma eksiga vägikaigast veavad.