Ühe Podcasti raames küsiti minu käest, kas mul on tuua näiteid lähisuhtevägivalla ohvrite jõuludest. Küsimus oli formuleeritud nii, et võrreldes tavalise inimesega. Intervjuu käigus täpsustasin, et sellist võrdlust ma ei teeks, et räägime nn tavalised inimesed vs lähisuhtevägivalla ohvrid. Nemad on ka täiesti tavalised inimesed ning lsv ohvriks sattumise eest ei ole tegelikult keegi kaitstud. Isegi, kui osa sapised netikommentaatoreid väidab, et nemad või nende lapsed küll nii lollid ei oleks, et satuksid vägivaldsesse suhtesse.
Igatahes mul on hea meel, et mu tugigrupi naised oma jõuludega seotud kogemusi jagasid. Ehk aitab see mõnel inimesel aru saada, kui mitmetahuline võib olla lähisuhtevägivald. Alati ei olegi see rusikalöök näos, vaid võib tähendada vaimset maha tallamist muul viisil.
Esimene lugu on ehe näide vaimsest vägivallast ja sellest, kuidas see mõjutab lapsi.
Jõululugu nr 1:
“Minul tulemas nüüd esimesed jõulud poistega kolmekesi. Rahulik ja tore on.. samas küsis laste isa, millal siis ühiselt poistega jõule peame- sina, mina ja lapsed. Ja siin, meie kodus. Ütlesin, et selline variant mulle ei sobi, kui ta siia tuleb. Sain vastuseks (loomulikult laste juuresolekul): “Kas sa võiksid vahel laste peale ka mõelda, mitte ainult iseenda peale?” Tekitas mulle jälle unetuid öid, aga no mulle ei sobi, kui ta siia tuleb. Aga see selleks.
Varasemalt oli eks meie koos oldud 10 aastast jõulude ajal tööl 8 aastal. Lastega pole ta kunagi jõuluõhtut veetnud, sest „no graafik jookseb lihtsalt sedasi“. Kui meie siis ülejäänud perega jõuluõhtut veetsime, olin rõõmus ja samas ärevuses, sest meil ei tohtinud „liiga tore“ olla. Pildid, videod, mida ikka tehti, ei tohtinud olla liiga meeleolukad, sest „minuga sa küll nii rõõmus pole“ oli tavaline reaktsioon. Ja kui jõuluõhtul helistama juhtus, siis läksin seltskonnast eemale, sest muidu oli „rõõmsat olekut“ kuulda.
Ja kui siis olime vahel tagantjärgi kuskil jõulujärgsel õhtusöögil, siis pidin samamoodi hästi jälgima oma olemist. Pidin kindlasti istuma ta kõrval, temaga vestlema (mis sellest, et võib-olla oli külla tulnud sugulasi, keda polnud aasta otsa näinud), käest hoidma jne. Kui seda ei teinud, siis oli kodus oodata pikka jutlust selle kohta, kuidas ma ei hooli.”
Minu käest on palju küsitud, miks vägivallatseja vägivallatseb? Sellel võib olla erinevaid põhjuseid. Üks põhjus võib olla lapsepõlvest kaasa võetud käitumismuster. Järgmine näide on seotud alkoholi tarvitamisega. Siinkohal rõhutan kohe üle, et alkohol ise ei ole vägivalla põhjustaja, aga see võib olla vahel vägivaldse käitumise võimendaja. Kõik vägivallatsejad, kes vägivallatsevad, ei ole tarvitanud alkoholi ja kõik inimesed, kes on tarvitanud alkoholi, ei hakka vägivallatsema.
Jõululugu nr 2:
“Meie jõululaual pidi alati alkohol olema ja kui mehe suutsin ära rääkida, tuli ämm ja pani pudeli ikka lauale. Lapsepõlves oli sama probleem – kasuisa suutis alati end “ära sättida”. Ilusat kinkide jagamist ka ei olnud, seda siis mehega koos elades. Mulle ei meeldi ei jõulud, aastavahetus ega jaanipäev.”
Kui ma järgmist lugu kirjeldasin ajakirjanikule, ütles ta: “Aga see on ju seadusevastane!” Jah, vägivallatseja rikkus kohtumäärust, mille kohaselt olid lapsed määratud jõule veetma emaga, aga rikkumise tagajärjel ei juhtunud mitte midagi. Loodan siiralt, et sellel aastal vägivallatseja siiski lubab lastel jõulud emaga veeta. Sellises olukorras on soovitatav see olukord kirjalikult fikseerida — last mittesaanud vanem peaks teisele vanemale kirjutama sõnumi/e-kirja, kus öeldakse selgelt, et pidid üle andma, ootasin siis seal, last ei tulnud jne. See on ka tõend, küll kaudne, aga edaspidiseks tõestuseks vajalik. Kindlasti lisada koopiareale ka juhtumiga tegelev lastekaitseametnik.
Jõululugu nr 3: