Kui terve on inimene, kes mõnitab ohvrit?

Ühel päeval sain järgmise kirja:

“Tere, Merli. Ma arvan, et sa saaksid mind aidata. Olin oma eelmises suhtes lähisuhtevägivalla ohver. Mind peksti, piinati, vägistati, alandati. Sellest välja tulemine oli pikk protsess. Kulusid mõned aastad ja palju psühholooge. Mees mõisteti 4,5 aastaks vangi selle eest. Nüüd olen uues suhtes. Mul on suhtes kõik hästi. Aga mis ei ole hästi, on osade inimeste pidev näpuga näitamine minu pihta ja mônitamine. Et näe seda naist on nii hirmsasti vägistatud ja pekstud. Nii mind kui minu last pildistatakse avalikus kohas. Ja jagatakse meie pilte. Ma olen juba siin elus kõik ära kannatanud ja ei usu, et mind enam kuidagi rohkem keegi alandada saaks. Aga mul on kahju kõigist rumalatest inimestest, kes ei tea, mis tunne on, kui sind räigelt vägistatakse, su enda lapse ees. Ma mõtisklesin, kas sa oleksid nõus kirjutama oma lehel sellel teemal. Kasvôi üleüldiselt. Sind loevad päris paljud ja äkki loevad seda ka inimesed, kes hetkel aru ei saa, kui palju emotsionaalset kahju teevad. Minu mõtetes on soov jagada mõtet, kes kaitseb ohvrit? Kui terve on inimene, kes viibutab sõrme ja sõnaga inimese poole, keda on kuritarvitatud.”

Loen ja imestan. Imestan ja loen. Tegemist on ühe Eesti väikelinnaga, kus on üsna tõenäoline, et kõik tunnevad kõiki. Ühest küljest ma saan aru (mis on ka teaduslikult tõestatud), et inimesel on lihtsam süüdistada ohvrit, kuna analüüsimaks, miks vägivallatseja nii käitub nagu ta käitub, kulub ajul palju rohkem ressurssi. Meie aju on aga üles ehitatud nii, et peab end kaitsma (nt sellepärast lülitab osa ajust end vägistamise hetkel välja, aju tegeleb ellujäämisega või nn väsime sõjauudistest, kuna aju lihtsalt ei peaks vastu, kui peaks igapäev paanikas olema).

Teisest küljest, ma ei saa aru. Üldse ei saa. Lähisuhtevägivald, eriti veel vägistamine, on üks hullemaid asju, mis üldse inimese elus juhtuda saab. Vägistamist peetakse isegi hullemaks kui sõjatraumat. Jällegi on siin taga teaduslikud uuringud, kus on uuritud aju nii sõja kui ka vägistamise järel. Ja siis on meie enda kogukonnas inimesi, kes näitavad veel näpuga: “näe, see on see vägistatud naine!” Ma saan aru, et kõkidel inimestel ei ole empaatiavõime välja arenenud, kuna lapsepõlves on midagi väga puudu jäänud, aga miks on vaja trauma läbi elanud inimest edasi traumeerida? Sealjuures tema last? Loodan siiralt, et see tekst paneb natukegi mõtlema, kui kergesti võime teinekord inimestele kahju teha…

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga