Kui abistaja tekitab usalduskriisi

Mõtlesin pool ööd, mida ja kuidas seda kirja panna. Ma saan ju aru, et minult oodatakse kommentaari. Paljud on mulle kirjutanud, Malluka blogi saatnud jne. Ka oma pere ootab vastuseid. Esmalt ütlen kohe ära, et ma ei hakka siin postituses võtma mingit kindlat seisukohta ega kirjuta seda lähtuvalt oma lähisuhtevägivalla spetsialisti rollist. Otsustasin kirjutada lihtsalt oma tunnetest, mida antud teema minus on tekitanud. Ja kui keegi veel küsib, mida ma arvan, siis saadangi selle postituse vastu. FB-s panen kommenteerimise võimaluse kinni, sest ma kindlasti ei ole konditsioonis, kus suudaksin hakata lugema viha pritsivaid kommentaare. Olen seda Sassi seinal juba küllalt teinud ning see tekitab omaette küsimusi, et kes mis isiklikke traumasid seal läbi hekseldab, aga see ei ole hetkel teema.

Selleks aga et ei tekiks arusaama, et ma panen silmad kinni ja kaitsen kedagi, siis ütlen kohe välja, et mõistan täielikult hukka flirtivad tekstid alaealistega/verinoorte naistega ja Sassi ennast õigustavad vabandused. Olen seda ka talle öelnud. Ma ei tahaks uskuda, et ta tõesti lapsi himustab, aga fakt on see, et talle on meeldinud (vb meeldib siiani, ei tea) noorte neidude tähelepanu. Loodan ka, et kõik, kes tunnevad, et neid on noores eas ära kasutatud, julgevad tänasel päeval pöörduda politsei poole. Las nemad ka uurivad ja selgitavad enda poolt tõendite alusel tõe.

Aga ma lubasin rääkida oma tunnetest. Nüüd on see koht, kus ma juba hakkasin nutma. Nutsin eile õhtul, nutsin öösel ja nutan praegu neid ridu kirju pannes. Nutsin ka voices, mille Sassile saatsin, et kui pettunud ma temas olen, kui vihane ma olen, kui kurb ma olen. Tegemist on minu jaoks olulise inimesega, tegemist on paljude jaoks olulise inimesega. Ja ma usun, et meil kõigil, kes on kokku puutunud selle õilsa Sass Hennoga, on õigus tunda täpselt neid tundeid nagu igaüks tunneb ning kellelegi ei ole õigus öelda, et need emotsioonid on valed, et vaata, mis perv ta on.

Üks meesjälgija, kellega antud teemal rääkisime, vihjas, et äkki ma olen ka Sassi ohver. Mis on samuti täiesti loogiline järeldus, kuna ma saan aru, et ma ei ole läinud barrikaadidele, et teda mutta tampida, mida ma ilmselt mõne teise mehe puhul teeks. Selgituseks, mul ei ole endal Sassiga kunagi midagi intiimset olnud, aga ta on mulle tõesti meeletult oluline inimene. Miks? Kohe selgitan.

Oli 2019.a suvi ja ma kirjutasin Sassile tema artikli peale, kus ta Karin Kuusikut kaitses. Kiitsin teda ja ütlesin, et olen kuusikute peretuttav ning kõik see on õige, millest meedia räägib. Sass tahtis ühes Kalamaja kohvikus kokku saada. Me saimegi. Ütlen ausalt, et ma isegi olin jumala õhinas, et OMG, SASS HENNO TAHAB MINUGA KOKKU SAADA! Pere oli ka muidugi kahtlustav, et ole ettevaatlik, kuna alles käisid meedias jutud, kuidas ta noori tüdrukuid himustab. Kohvikus rääkisime Kuusiku teemal ning rääkisin ka enda vägivaldse suhte blogist, mis tollel ajal vaid mu arvutis olemas oli. Ütlesin, et tahaksin selle avaldada, et ehk see aitab teisi naisi, aga tahaksin teha seda anonüümselt, et ühel päeval mu lapsed ei peaks häbi tundma, et nende ema on peksa saanud naine. Sass ütles (ma nüüd jälle pisardan): “Mõtle, mis eeskuju sa oma tulevastele lastele annaksid, kui nad näevad, et nende ema on oma nime ja näoga vägivallale vastu julgenud astuda.”

Sealt edasi mu pikaaegsed jälgivad teavad juba ise, mis edasi sai. Hakkasin avaldama oma nime ja näoga oma lugu. Lõin endiste ja praeguste ohvrite tugigrupi, sain Julge kodaniku aumärgi kuriteoohvrite abistamise eest, kutse presidendi vastuvõtule, pidev õppimine lsv teemal, tööle asumine sotsiaalvaldkonda lähisuhtevägivalla teemadele, kogemusnõustajaks õppimine, eksperdiks saamine, terve ja turvaliste suhete loengute andmine koolinoortele, lähisuhtevägivalla ennetamise tunnustusauhinna saamine, kümnete-kümnete intervjuurde andmine meediale selle teema spetsialistina jne, jne. Vahepeale jäi ka julm küberkius ekre poolt, mille tulemusena kaotasin oma suure jälgijaskonnaga platvormi ja tugigrupi. Selle ehitasin muidugi kõik uuesti üles.

Aga kes on kõik need 5 ja pool aastat mulle toeks olnud sellel teekonnal? Sass Henno! Ja meil ei olnud lihtsalt nö professionaalne koostöö, vaid temast sai ka minu jaoks väga oluline inimene mu elus. Ta on nt aidanud mul näha meestega suheldes punaseid lippe seal, kus ma ise neid ei ole märganud või õigemini olen tahtnud silmad kinni pigistada. Sest ole sa nii ekspert kui tahes, aga kui paned armunu roosad prillid ette, siis need punased lipud muutuvad ka spetsialistil roosaks. Ega ilmaasjata ei öelda, et armunud olek halvab ajus miskit ära. Igatahes, olen alati tundnud, et Sass on mu selja taga, mind toetamas mu teekonnal, alati olemas.

Nüüd on jälle see koht, mis ajab mind nutma. Esiteks, mul on muidugi tohutult hea meel, et need asjad on välja tulnud ning ma loodan, et sellised asjad tulevad alati varem või hiljem välja, sest nii ongi kõige õigem! Teisalt on mul nii suur konflikt iseenda sees, täielik usalduskriis, erinevad moraaliküsimused ja eetilised dilemmad. Ja mitte keegi ei saa öelda, et mu tunded on valed, sest need on MINU TUNDED, mida see olukord on minus tekitanud.

Ma olen oma inimeste suhtes väga kaitsev, aga ma saan aru, et selles loos ei ole mul kedagi kaitsta. Saan inimlikult/psühholoogiliselt paljudest asjadest aru, aga see ei õigusta/vabasta vastutusest. Nüüd aga ma mõistan paremini ka seda, miks kaitstakse vägivallatsejaid. Nende oma inimesed ongi näinud nende head poolt. Paljud ohvrid on ju öelnud, et lähedased ei usu neid, kuna see mees tundub nii hea partner/isa. Ongi raske uskuda.

Samal ajal olen nii vihane. “Krt, Sass, sa teed valdkonnale nii suure karuteene!” Sa olid paljude naiste jaoks iidol just ka sellepärast, et MEESTERAHVAS julgeb naiste eest seista! Nüüd, isegi, kui keegi tahaks seda teha, ta ei pruugi julgeda, sest arvatakse kohe, et ju ta tahab lihtsalt oma positsiooni ära kasutada, et nõrgematele ligi pääseda. Vihane olen ka sellepärast, et tegemist ei ole rumala inimesega, aga need ennast õigustavad vastused… eile alles võideldi selliste meeste vastu. Samas jällegi inimlikult saan aru, kui inimene on nurka surutud, siis võibki tunduda, et parim kaitse on rünnak. Ja vihane ka sellepärast, et kõikides oma kohtuvõitlustes andis ta nüüd vastaspoolele suurepärase relva kahelda tema usaldusväärsuses.

Olen ka kurb, sest tegelikult jääb praegu ühiskond ilma ühest heast seksuaalvägivalla tugiisikust. Igaks juhuks mainin kohe ära, et seda ütlen oma praeguste teadmiste pinnalt. Kui peaks selguma, et ta on ka seksuaalvägivallaohvreid ära kasutanud, siis see maailm tema osas kukub mul muidugi lõplikult kokku.

Igatahes nii nagu ma alguses mainisin on mul selle teema osas sisemiselt emotsionaalselt suur virr-varr. Ei oleks Sass Henno mu ellu tulnud, ei oleks ilmselt ka mina tänasel päeval niimoodi tegutsemas lähisuhtevägivalla maastikul.

Lõpetuseks tahan aga öelda, et keegi ei ole lõpuni ei hea ega halb. Kõik inimesed teevad vigu, iseasi, kas nendest ka õpitakse. Loodan lihtsalt, et mind nüüd selle postituse pärast avalikult üles ei pooda. See, mis hetkel toimub, ei ole minu võitlus, aga mõjutab mind emotsionaalselt ning täpselt need tunded siia ehedalt kirja paningi.