Lõpuks suutis ta mind siiski veenda suhet jätkama. Tutvustas mind oma vanematele ja lubas koos laste emaga korteri müüki panna. Mingil hetkel tuli teemaks ka tema alkoholi tarbimine, sest minu jaoks oli seda palju ja ma väljendasin end, et mulle ei sobi iga nädalavahetus pealt vaadata tema ja ta sõprade olemist. Ta pisut ärritus, aga kõik järgnevad korrad arutasime koos läbi, kas ja mida teeme. Mäletan veel, et meie suhtes ei olnud seda „meie“ tunnet, sest ta oskas kuidagi teadlikult distantsi hoida. Ma näiteks ei julgenud talle iial helistada, aga samas tema võis seda teha iga kell.
Kui meie tutvumisest oli aasta möödas, siis tegi ta mulle abielu ettepaneku. Läksime õhtustama restorani ja kuna ta oli kuidagi närviline, siis ma ei tundnud end hästi ning soovisin oma auto võtta ja ära sõita oma koju. Läksin kiire sammuga restoranist välja ja ta jooksis mulle järgi ning palus, et korraks seisma jääksin. Kui ma seisma jäin, siis oli tal sõrmus käes ja palus mind endale naiseks. Ma ei vastanud kohe jah, aga sõrmus sai sõrme ja sellel õhtul tema juurde jõudes ma jälle mäletan, et tabasin end mõttelt, kas see ei peaks olema üks õnnelik sündmus? Tundsin, et ma pean välja näitama, et olen õnnelik, aga sisimas oli nii palju vastamata küsimusi. Kui ma sellest uudisest oma lähedasi teavitasin, siis miskipärast nemad samuti ei rõõmustanud. Palusid mul hoolikalt järele mõelda.
Peale kihlumist jäin ma esimest korda beebi ootele. Minu nüüdseks juba eksabikaasa ütles mulle juba tutvumise alguses, et tema soovib minuga ühist last. Kui ma rasedustesti tegin ja see positiivne oli, siis ma tegelikult sattusin paanikasse. Ta oli oma eksiga küll korteri müüki pannud, aga ta ei olnud nõus ühegi kompromissiga kolida ka minu kodukohale lähemale. Ta oli last väga tahtnud, aga ühel hommikul voodis olles ütles, et praegu jõuab veel ju aborti ka teha, sest see pole isegi loode veel. Kõik see toimus aastavahetuse eel ja ma olin selleks ajaks 8 nädalat rase. Õnneks on mul parim sõbranna, kellega kõike jagan ja me kohtusime regulaarselt. Võtsin vastu raske otsuse rasedus katkestada. Ma ei olnud arsti juures käies kuulnud südamelööke ja minu otsusest kuuldes, arst seda ka vältis. See toimus jaanuari alguses ja peale seda ma kaks kuud temast ei kuulnud.
Paar kuud hiljem võtsin ma temaga ise ühendust, sest vaatamata kõigele, armastasin teda endiselt ja olin ilmselt juba väga katki. Ta ütles, et teadis seda, et ma kontakti otsin. Ta kutsus mind ühte linna, et ühiselt nädalavahetus veeta. Seal teatas ta mulle, et on korteri müüdud saanud ja soetanud uue elamise linnast väljas. Tegemist oli ridaelamuga. Ma olin pettunud, et ta mind ei kaasanud. Tema väitis, et ostes selle kodu, siis ta oli arvestanud sellega, et mina oma lapsega kolin ka sinna ja tal saab oma tuba olema. Mind häiris, et uus elamine oli kujundatud täpselt samamoodi nagu korter eelmises kohas. Ma ei tundnud end seal kunagi koduselt.
Ta alati väitis, et see on minu kodu ja ma võin tulla sinna alati. Jällegi oli ta kuidagi oskuslikult tekitanud sellise distantsi, et ilma ette helistamata ma oma „koju“ minna ei julgenud. Kui ma ühel korral seda tegin, siis tuli ta ülevalt korruselt pahuralt alla ja küsis, et miks ma tulin. Läksin ära. Kõikidest märkidest hoolimata viisin ma sinna väga palju oma asju ja proovisin elamist kujundada nii, et ma tunneksin end seal hästi. Muidugi jäi mind alati kummitama mõte, et ta oma lastega planeeris kogu sisustuse ja tubade paigutuse ning tundsin siiski, et rohkem on tegemist nende koduga.
Mingil hetkel ütles ta, et me võiksime abiellumise kuupäeva paika panna. Tema ostab sõrmused ja ajab kõik ise korda. Registreerisime abielu kahekesi ühes väikelinnas. Järgmisel päeval sõitsime me tähistama. Tundsin, et minu abikaasa oli kuidagi väga närviline. Ta oli meile broneerinud massaaži ja tema läks esimesena. Kui ta sealt tagasi tuli, siis oli hoopis teine inimene. Pani telekast jalgpalli käima ja avas õlle. Mina läksin ka massaaži ja tagasi tulles tegin ettepaneku, et võiksime jalutama minna. Ta vastas, et tema tahab jalgpalli vaadata ja ainult tänu temale see mäng üldse toimubki. See tekitas minus segadust ja läksin üksinda jalutama. Tagasi tulles vaatas ta endiselt jalgpalli ja ma proovisin uinuda. Telekas oli väga vali ja palusin tal seda vaiksemaks panna. Seepeale
tõusis ta diivanilt järsult püsti, pani teleka kinni ja tuli magama.
Kui hakkasin juba magama jääma, siis helistas mulle hea sõber ja soovis teada, et kas ma olen oma kodukohas ja kuidas mul läinud on. Minu abikaasa karjus mu telefoni, et ära helista enam. Mul oli väga piinlik ja katkestasin kiirelt kõne. Siis hakkas ta oma patja peksma ja jooksis diivanile ning tagus oma pead sinna vastu. Ma olin väga ehmunud ja kartsin end liigutada. Mingi aja pärast tuli ta tagasi voodisse ja jäime magama. Järgmisel päeval ta seda teemat ei puudutanud ja mina kartsin samuti vestlust algatada.
Peale abiellumist ta muutus. Ta ei hoolitsenud enam oma välimuse eest ja ma märkasin, et ta ei pese hambaid jne. Ta oli alati kuidagi närviline ja ma pidin väga hoolega oma sõnu valima. Mitmel korral autoga sõites lubas ta meid surnuks sõita. Ühel korral me vestlesime tema vennast ja ma julgesin öelda, et minu meelest on ta vend äärmiselt tubli. Kusjuures alati kui me tema venna juures käisime, siis me leidsime väga palju ühiseid teemasid, millest vestelda. Tema tegi alati oma venda maha. Minu jutu peale hakkas ta rooli taguma ja lubas meid surnuks sõita kui veel teda tema vennaga võrdlen.