Uuuh, täna on 14.veebruar. Sõbrapäev. Tore päev. Paar tundi tagasi sain üllatuse osaliseks. Mulle toodi lilled. Jalutasin sõbranna juurest koju ja enne tuppa minekut oli auto pagasiruumist mõned raamatud võtta, mis oma FB tugigrupi naistele vaja laiali saata. Märkasin küll, et mingi mees kõnnib eemal, aga ei pööranud erilist tähelepanu. Järsku küsib meeshääl, kas mul on abi vaja. Ma ei tea, kas ma võpatasin, aga ehmatasin nii, et ei saanud sõnagi suust. Ma isegi ei tea, mida ma täpselt mõtlesin see hetk, kadusin justkui täiesti ära. Muidugi oli see tuttav, muidugi mul oli hea meel lillekimbu üle, üliarmas üllatus ju.
Siis mõtlen, et ma olen ikka broken piece of shit. Isegi valetinipäeva üllatuse peale ehmun, ikka veel. 4 aastat on ju möödas! Samas 4 aastat tagasi, samal kuupäeval suruti mu nägu toidukaussi, valati veega üle ning sunniti sööma (kes on näinud etendust “Kui sa tuled, too mulle lilli”, siis see burgeri sundmima söömine on minu loost). Õnneks on muidugi flashbacke vähemaks jäänud, samas ei ole need kuskile kadunud.
Nüüd, olles ise lähisuhtevägivalla peaspetsialist, olen saanud selles valdkonnas põhjalikumaid koolitusi. Üks neist on traumateadlikkuse koolitus. Flashbackid on tegelikult posttraumaatilise stressi tunnused, mis aeg-ajalt tekitavad ärevust. Ärevust või paanikahoogu tekitabki aju reaktsioon, mille põhjustab mingisugune trigger, mis toob minevikusündmuse uuesti esile. Aju elab justkui seda uuesti läbi.
Kui mõtlen viimase aasta peale, siis “meeldejäävamaid” flashbacke on olnud 3, mis on tegelikult kõik olnud seotud meessoost esindajatega. Ise arvan, et mul on kuskil veel error, tahaks, et mul oleks mees, kes tekitab turvatunnet, samal ajal kui kellegi uuega kohtun, on mul suur hirm kaotada kontroll olukorra üle. Näiteks, suvel vaatasime ühe tüübiga koos filmi, lihtsalt tore ajaviide. Filmis oli stseen, kus üks töötaja klõbistas klammerdajaga. Ma tundsin, kuidas ma vajun diivanisse, hingamine kiirenes, õhk hakkas otsa saama. Kes mäletab, siis mu psycho tahtis mul klammerdaja kõrva vajutada… See hetk ma traumateadlik ei olnud. Kuidagi lihtsalt nö surusin maha selle hetke endas. No ei taha ju välja näidata, et ma katkine naine olen.
Järgmine hetk oli kunagi sügisel. Tegelikult mul oli juba varasemalt mitu korda Wolt kuller lasknud kella, kuid mind toitu ei tellinud. See õhtu oli aga teisiti. Mees, kellega nö natuke sebisin, saatis pildi, kuidas ta oli sõbranna juures, kus olid lilled ja shampus, samal hetkel anti alt kella ja kui telefoni juurde läksin, ei rääkinud keegi midagi. Täiesti paanika, ärevus, hingata ei saa, tahtsin nutta. Olavi tegi mulle nii, et saatis pildi, kuidas ta on sõbranna juures ja offline ta oligi või saatis pildi, kuidas ta kedagi panema hakkab. Lisaks, kuidas ta käis nö akna taga jälgimas, kas olen kodus. Just traumakoolituse läbinuna sain siis aru, mis minuga toimub. Käisin mööda tuba edasi-tagasi, rahulikult, üritasin end rahustada, hingata sisse ja välja. Mõelda mõtteid, et see ei ole päris, ma olen turvalises kohas. Tegelikult lõpuks võtsin rahusti ka, ei tulnud lõpuni selle olukorraga toime, aga samas oli mul hea meel, et ikkagi rahuneda suutsin.
Kolmas kord siis. Jällegi datel. Lasketiirus. Väga lahe oli. Mulle ei tulnud isegi psycho meelde ausalt öeldes, kuni kohtingukaaslane ütles, et ta arvas, et kujutasingi ette, et lasen oma eksmeest. Naerukoht, ütlesin veel, et ei tulnud mõttesegi, et ju siis olen tervenenud. (Kui mehega datel jõuan, siis olen veidi oma looga kurssi viinud, sest on ka mehi, kes küsivad, et sina olid selle kuusikuga seotud jah, tsaupakaa). Järgmine hetk mees annab mulle sooja tühja padrunikesta, näe võta endale mälestuseks, kui tahad. Mälestus tuligi, justkui kuul vihisedes mu ajju. Mälestus sellest, kuidas mu psycho enda relva mulle näitas, kuidas ta kuuris ütles, et teises ruumis on relv, millega võid end maha lasta. Teinekrod lubas ta end maha lasta samal ajal minuga telefois rääkides ning tegi lasu. Mälestus, kui krim menetlus algas, et leiti tema töölauasahtlist tühjad padrunikestad Järgmine hetk viskasin selle tühja padrunikesta põrandale. Samal ajal ütlesin, et ma ei soovi seda mälestuseks.
Neljas kord oli siis see tänane hetk tegelikult. Natuke nagu ajab nutma kui aus olla. Samas kasvamine toimubki läbi valu nagu eesti tuntuim terapeut Kait Sinisalu on öelnud. Võib olla on ka see praegu mu kasvamine, kasvamine just selles osas, et see arm, mida vägivaldne suhe minule tekitas, ei paranegi kunagi ära. See on ja jääb, lihtsalt mina pean õppima sellega elama.
2020.aasta alguses olen kirjutanud oma traumajärgsest kogemusest järgevalt:
Olen jooksvalt teisi aidanud ja alati välja näidanud, kui tugev ma olen, kui üle ma kõigest olen ning kui ilus on elu teisel pool. Elu ongi siinpool väga ilus, aga see ei tähenda, et mul ei ole oma nõrkushetki.
Seekord kirjutangi just sellepärast, et keegi ei arvaks, et alati peab olema 100% tugev, vastu pidama, kange olema. Ei, kindlasti mitte, see ei ole kahjuks võimalik, kui väga ma ka seda ei sooviks. Hirm on minus kuskil alles, aeg-ajalt see tõuseb jällegi üles.
Mul on hetki, kus ma nutan, mis kuradi pärast pidi see minuga juhtuma, mis kuradi pärast ma ei suuda kedagi usaldada, miks mul peavad need fucking paranoiad olema ja kas ma ka kunagi sellest traumast täiesti üle saan?
Olen tähele pannud, et kui ma ei ööbi oma kaaslasega koos, siis näen ma unes Olavit, unes ma endiselt kardan teda, unes ta teeb mulle ja mu lähedastele haiget. Vahel ärkan paanikas, pisarad voolamas üles, uuhh, õnneks see oli vaid uni! Samas, kui olen kaaslase käte vahel, siis tunnen end kõige turvalisemalt üldse siin maailmas ja unenäod ei kimbuta.
Nii on olnud viimastel kuudel kuni meenus mulle mu terepeudi soovitus, et enne magama jäämist mõtle sellele, mida sa tahad unes näha ja kui sa näedki Olavit, siis mõtle ette, kuidas sa tahad, et see olukord laheneks. Ma suudan tegelikult enda alateadvust suhteliselt hästi mõjutada ja see toimib. See on ka üks põhjus, miks avaldan postituse, kus tunnen end nõrgana, et jagada teiega nippi, kuidas saab end taas tugevamana tunda!